Viimane neljapäev

See oli vist eile hommikul, kus ma läksin ja vaatasin vaikselt üle kanalisilla serva vette, et näha, kes seal sulistab. Laugupaar oli pisut eemal kalda ääres ja passis niisama.  Kui ma üle sillaääre vaatasin, ehmus selle peale peadpidi vees olnud part ja pistis röökides ja pladistades jooksu. Selle peale ühmas lauguproua  nagu põlastavalt: "Loll, mis sa karjud!"
Täna oli meil kaks aafrika maaoravat, mingi parakeet, gerbiil ja eilne jänes. Tutvusin elus esimest korda gerbiiliga. Pika sabaga suur hamster, ma ütleksin. Aga sümpaatne.
Pealelõunal lõhkusin lahti ka ühe linnukese, kes kaalus 23 g. Kasutasin mikroskoopi. Kui ära harjud, on väga hea. Ainult riistad peavad olema ideaalsed.
Pärast käisin ja vaatasin, kas ja kuidas on jaamas olemas hoiukapid. No teate - kuni 12 tundi suure kapi kasutamist makasb 7,35 €! Ma parem tassin om akohvrit mööd alinna kaasas!
Täna peakski koristama ja pakkima. Ma võin koristada aga pakkimisega on lugu halvem. Eks ma pean ka selle ära tegema.

Igal tudengil oma konnapäev

Igal konnal oma võimalus olla nakatatud Ranaviirusesse. Paraku on mu juhendaja üks maailma juhtivamaid spetsialiste just selle viiruse alal.
Hommikul kooli minnes - kooliteejänes - hollandlased armastavad liitsõnu, mis koosnevad vähemalt kahest osast.

Sellega algas päev. Ees ootasid veekonn, Aafrika maaorav, kitsetalleke, siis toodi veel nastik ja üks väga imelik loom - hiirkits, kui otse tõlkida inglise keelest. Ladinakeelne nimi on Tragulus kanchil. Maailma väikseimate ruminantide hulka kuuluv elajas, Pole just teab mis iludus aga ikkagi jumala loomake.
Kuna eile olin mõnulenud oma nugise kallal, siis olin täna valmis tegema ükskõik mida. Noh, välja arvatud teadagi, mis. Mida mulle just pakuti.
Tegelikult lõhkusin konna, lugesin, ajasin raamatust järge ja internetist. Kelleltki küsida ka polnud. Carlos pidi juhendama, see ainult käis tegi tähtsat nägu ja itsitas. Läksin siis kergema vastupanu teed, võtsin asja osadeks lahti, olin nõus mängima lolli  ja küsima kõike. Eesmärk oli asja mitte ära rikkuda. Noh, ma sain hakkama, ma arvan. Tükk maad targemaks ka.
Kuna loomi oli palju, jäi muist ka pealelõunaks. Nii mõnules Carlos nastiku kallal ja mina oma minikitsega, kellel olid parajad võhad. Või kesse teab, kuidas neid kutsutakse. Kohutav kopsupõletik oli ilmselt see, mis loomakese võttis. Võimalik, et algas hambajuurest.
Kella neljast olime siis kutsutud maja taha kokkusaamisele. Sain oma sertifikaadi ka kätte. Ja pluusi.

Šokolaadid soovitas Marja jätta hommikukohvi juurde. Noh, nii ma siis tegingi.
Kuna jäin koolist tulekuga väga hilja peale, siis bussid enam ei liikunud, st  need, mis otse tulevad ja ka jänes oli vaatama tulnud, kuhu ma nii kauaks jään - otse Veti maja juurde.
Nii, peaks nüüd oma raportid Carlosele ära saatma, hommehommikuse esitluse valmis tegema - noh, kõigepealt tõlkima ja siis võib-olla ka asjad pakkima - ehk õnnestuks homme siiski kohver kuskile poole tee peale tassida.....
Lähme, uurime, kuidas nende mäletsejate magudega nüüd oligi.....

Hommikul tõusis päike pilve seest

Ja see tähendas, et buss läheb katki. Õnneks sellise koha peal, kust läehvad ka need bussid, millele saab keskjaamas ümber istuda. Kui Uithofi - nn teaduslinnakusse siis - jõudsin, tibutas vihma. Noh, ka jalgrattal sõites on võimalik vihmavarju kasutada, nagu ma nägin. Koera polnud bussis.
Aga ootasid meid lisaks põhjapõdrale veel rohevint, kääbushüüp, üks lind veel ja kivinugis! Noh, ma arvan, et see viimane ehk oligi minu äraminemisekingitus :) Igatahes olin ma valmis muidugi ka kõike muud tegema aga Liesbethile tuli õigel ajal meelde, et ma võivat tahta seda teha. Nhhhh...
Mingil ajal saabus veel GPR-seadmega tulipart, kellel oli veel hunnik rõngaid kaela ja jalgade ümber.
Patoloogiosakonnas - hmm, kõlab kohmakalt - sebib ringi kaks pensionärist meesterahvast. Üks on bioloog ja uurib põhiliselt kakke - ka täna oli tal mingi rääbakas kiirteelt. Ei, no ilusad ja uhked linnud aga see oli juba nii ära kulunud, et paistis läbi. Ja teine on parasitoloog. Noh, need peavadki natuke imelikud olema mu arvates. Või teeb amet nad selliseks. Aga nad on muhedad kujud.  Ja absoluutselt alati nõus aitama, nõu andma ja huvi tundma kõige vastu. Nii armsad!
Seoses tänase bussirikkega hakkasin ma mõtlema, et need bussid siin ei tossa. Ja kui George Michaeli teisik bussiroolis seda käima üritas nõksutada, tegi see ka siukest plõksuvat häält. Kas tõesti käib kogu see värk elektril? Voh, Edgar!
Tahtsin veel kirjutada siinsetest jalgratturitest, kes lisaks vihmavarjule sõidavad ka kohvritega, mida nad ratastel järgi veavad, ja põhiliselt vahivad sõidu ajal oma nutikaid. Võimalik, et tšätivad või suhtlevad FB-s. Pisut hirmutav. Tõsi, kõige kolmega üheaegselt tegelevat ratturit ma pole veel kohanud. Õnneks. Ilmselt pistaksin hirmust plagama.
Ka nägin täna ühel kanalil klassiekskursiooni moodi seltskonda, kellest ühelgi polnud päästevesti. Oli üks vanem inimene - ilmselgelt terve mõistuseta - ja umbes kaheksa noort. Appikene! Noh, ma sõitsin bussiga mööda.
Ja siis siinsed valgusfoorid. Ma pole üritanudki nende tsüklitest aru saada. Ilmselgelt on see liiga keeruline. Igatahes jalakäijate foor, mis reguleerib jalakäijate liikumist jalakäijatele mõeldud rajal ja mis on otse jalgratturite tee ja siis ka foori kõrval, töötab viimasest täiesti sõltumatult. Enamus foore on nn iseteeninduslikud. See tähendab, et kui näiteks jalgrattur läheb ja tellib oma rajale rohelise tule, siis jalakäija peab seda eraldi tegema. Muidu põleb tema fooris ikka punane edasi. No keeruline. Seda peab ise läbi elama. Korduvalt.
Muidugi löödi mu plaanid kõik sassi. Homme oli ette nähtud viimasteks ostudeks. Täna teatas Ruby mulle, et homme kell neli on väike istumine minu ja Carlose lahkumise puhul. No need inimesed ei ütle ka kunagi võimalusest ära! Seega - poodi täna ja homme... teeme oma viimast esitlust siin. Kuigi ega palju teha pole - kolmandik vast on valmis.

Kui hommikul kooli minnes näed kassi, kes jahib jänest

... siis on laual kolm jänest, hiirleemur ja pealelõunal tuuakse põhjapõder. Mis jäetakse järgmiseks päevaks. Nii see elutarkus koguneb.
Kaks uut tudengit.
Võtsin ühe jänestest. Need olid tänahommikused, maha lastud, et uurida, kas eil äkki miskit maksahäda pole. Selle DWHO poolt toodud. Vähmalt ei olnud need külmad, ei pidanud kellelegi helistama ja surma põhjus oli teada. Aga midagi uut ikka jälle - noored loomad ja kõigil sihuke suur lahmakas tüümus!
Nojah.
Seega tänane päev läks kiiresti. Jagasin selleks nädalaks päevade peale ülesanded ära. Tänaseks oli ette nähtud postkontoris pakk ära saata - et kohvrit natuke kergemaks saada. Lisakilode eest maksmine läheb kallimaks kui eraldi pakk saata. Saatsin selle ära - kott, mida ma päev otsa olin kaasas tassinud ja kahelnud, kui palju see viit kilo ületada võiks oli alla nelja kilo. Nii palju siis minu käemõõdust. Aga sama palju eest on mul vist muud träni kohe juures ka. Aga eks ma saan hakkama. Toppisin pakki vee ühe tahvli šokolaadi ka - ehk jõuab ikka natuke varem kui mina!
Kuna tänase ülesande täitsin eeskujulikult, siis otsustasin ka homse, st loomapoe oma tänaseks nihutada. Jummal teab, mis ja kuidas - mis tehtud, see tehtud. Nüüd on ka seal käidud ja üks ülesanne jälle täidetud.
Koristada on veel vara. Kui, siis võiks kapipealsed jne kõrgemad pinnad üle tõmmata. Aga ma arvan, et kui asi juba kätte võtta, siis teha ikka korralikult ja täna ... on ikka veel vara.
Siin on toiduainetel käibemaks 6 %. Ravimeid pole pidanud õnneks ostma. Ei tea, kui palju see olla võiks? Postiteenustel on... mulle tundub, mitte midagi.
Mäletan, et Ameerikast tulles otsustasin ka kõigile naeratama hakata. Mingi aeg see isegi õnnestus. Huvitav, kas ma kodus ka hakkan kõigile bussijuhtidele lehvitama - õigus, ma ju ei sõida Tallinnas bussiga! Aga autojuhtidele, kes mind üle tee lasevad? Eeeee.... enamuses olen mina see, kes peab üle tee laskma - aga ok, seda võib ette tulla. Jalgratturitele teed andma? Hm, meie jalgratturid kihutavad tesitega arvestamata ja teisi nägemata ju! Igatahes ükspäev avastasin ma ennast rahaautomaadile "aitäh!" ütlemas...

Olid maad, veed ja paadid täis mehi/viimane laupäev ja viimane pühapäev

aga tüdrukuid laterna all ei näinud. Ja kui edasi kritiseerida, siis tuules ka rammu polnud enne, kui Rotterdami kohale jõudsime. Siis polnud enam muud tõdeda kui et, jah, jälle natuke vähe riideid. Aga seekord vähemalt ei olnud bussis külm. Sadamas puhus küll kõvasti. Kui parajasti päike pilve tagant väljas oli, siis soojendas natuke aga üldiselt oli mul hea meel Eesti Tuhkruteliidu sooja pusa ja eriti selle küljes oleva kapuutsi üle.
Kohe läksime sõitma tuurilaevaga - siuke vaatamisväärsustega tutvumise kaadervärk, mille nimi oli Marco Polo. Noh, siukesi mehi oli seal ka. See oli Rotterdami sadama ekskursioon merel. Kaide ja ladude ja kraanade vahel.
Istusin suurema osa ajast vapralt laevatekil ja tegin väriseva käega pilte. Mõtlesin, et väriseva käe vastane funktsioon on kaameral küll olemas aga lainetava mere või kõikuva paadi oma pole.  Alles siis, kui laev ümber keeras ja tuul nagu eriti külmalt peale puhuma hakkas, kolisin sisse kohvikulaua taha. Ja võtsin kuuma cappuccino. Tõelise vahuga. Kuna ka sealt istudes paistis kõik kätte ära, siis ei jäänud ma peale tuule millestki ilma. Seletusi anti pea kogu aeg neljas keeles - hollandi, saksa, inglise ja prantsuse - just selles  järjekorras. Erinevate häältega, et kergem jägida oleks, kui üks keel lõpeb, ma arvan.
Noh, oli konteinereid igas suuruses, kraanasid igas suuruses, laevu ja muid veepeale ette nähtud aluseid. Olid luiged ja puud ja põõsad kaidel. Pardid.
Kuigi olin pärast eelmist väljasõitu lubanud, et enam sellistele üritustele ei lähe, mõtlesin selle nädala alguses, et kunagi hiljem kuskilt Rotterdami tulema hakata läheks ilmselt mõnevõrra kallimaks kui seekordne 25 € ja et igati mõistlik oleks seekordne võimalus ikka ära kasutada. Pealegi, kesse neid minu lubadusi ikka usub.

Nii - hetkeks on kätte jõudnud pühapäeva lõuna ja ma olen oma kirjutamistega vääääga jännis.
Eilsest - jäin vist cappuccino juurde. Noh, saime teada, kus on euroopa suurim mahlaterminaal  ja kus puuviljaterminaal ja kus laaditakse puitu ja kus Roll`s Royce jne.
Toodi tagasi ja lasti kuivale maale ja enne reklaamiti ikka laevafirmat ka.
Siis kõndisime kesklinna ja anti tunnike lõunastamiseks. Järgnes ringkäik linnas rõõmsameelse papiga, kelle inglise keel oli ilma igasuguse grammatikata. Aga noh, kes sellest ikka lugu peab tänapäeval eksole! Tegelikult on huvitav - ka Prantsusmaal käis giid pildialbumiga, et näidata, kuidas asi enne välja nägi ja kuidas kõik oli maha põletatud ja kuidas siis ehitati jne. Saime ka teada, miks tänavatel on nii palju politseinikke. Nimelt oli sellel päeval toimumas meeleavaldus sisserändajate vastu. Eriti tore tulla samal ajal kesklinna jalutama välistudengite kambaga! Ühel tänavanurgal sattusime rongkäiguga kokku ka. Noh, ma sel hetkel ei oleks väga tahtnud seal olla. Aga kõik lahenes rahulikult. Kõik kohad olid märuli- ja ratsapolitseid täis. Aga kõik olid lõbusad. Vähemalt pealt vaadates.
Tunnike anti ka pärast vaba aega. No mida sa seal ikka teed....
Ühikasse jõudsin kukil kella seitsme ajal. Ja siis sai  Meelisega suheldud. See võtab ka ju tunde. Noh, pildid sain ka enam-vähem üles laetud.
Täna magasin kella veerand kaheteistkümneni. Kuigi õhtul sain juba üheteistkümnest magama. Unes nägin läbikukkumist European Board examil. No ma ei kavatse seda küll tegema hakata. Ei kavatsenud juba enne unenägu.
Kanali kohal tiirutasid hommikul kajakad ja parte oli näha. Noh, laugud on siukeseks valitsevaks muutunud. Kiusavad parte ja omavahel ka  on pidevalt nokad koos ja kähmlevad. Ja siis hüppavad vees. See on naljakas!
Reedel oli koolis hommikuks kaks mäkra ja üks konn. Neil tungib siia Ranaviirus - kahepaiksetele ja kaladele surmav. Siis nad uurivad seda kõik. Kuna kaks tudengit tegid oma arvestust, siis lasin neil valida. Aga siis tuli Rachel ja jagas ise loomad ära. Väga hästi, mu arvates. Mina harutasin oma pesa juurest leitud mäkra. Ilmselt oli ta ikkagi autolt löögi saanud sest sees oli rebenenud põrn ja palju vaba verd. Reieluu oli ka murdunud aga see tundus olevat surmajärgne.
Ja pealelõunaks toodi veel üks hiirleemur. Kuna mina olin ainuke, sain selle siis endale. Lahedad tegelased ikka!
Kui mina lõpetasin, oli Lineke oma hüljeste kallal. Kuna ma olin niikuinii nii hilja peale jäänud, et kuskile - ei loomapoodi ega postkontorisse enam ei jõudnud, jäin sinna ja aitasin tal asju topsidesse-purkidesse-kottidesse paigutada. Need tegelased on ju alati teadmata aeg tagasi surnud ja üsna aromaatsed. Üldjuhul ka ka külmutatud. Ja kuna neil oli täis saanud uuringus tuhat pringlit, siis nad tähistasid seda õhtul veiniga. Noh, mind kutsuti ka. Kahtlesin viimase hetkeni. Aga olin rahul, et jäin. Muidugi oleks ma tahtnud jälle seda aampalgi ämbliku osa. Aga sain hakkama. Huvitav on inimesi jälgida tavapärasest erinevas olukorras.
Ja täna on siis plaanis tegemata tööde tegemine ja väike pesupesemine ja... vedelemine ka. Ma ei tea, millal selleks järgmine võimalus tuleb. Ilmselt siit kaugel.

Piiiiiikkkkkk neljapäev

Noh, alustuseks slaidishow, siis ettekanded, siis tsütoloogia slaidid, siis üks hiirleemur, siis tunnike tukkumisega võidu kirjanduse uurimist ja siis kaks tundi slaide, preparaate jne. Igal neljapäeval peaks ka olema selline harjutus board examiks. Et näidatakse slaidi jne. Ma olen sellest vist kirjutanud. Täna ütles patoloog, et esimesel aastal sobib talle, kui tuntakse ära organ, millest jutt on. Noh, selle järgi läheb mul päris hästi sest tunnen ära enamuse organitest ka nn haruldasematel loomadel - st hobustel ja lehmadel ja kitsedel. Mida mul aga kuskilt võtta pole, on haiguste ja seisundite nimetused - viirused, mis seda võivad põhjustada ja parasiidid - noh, nad on siin natuke lõunapoolsemad ikkagi ja nad juba ootavad südameussi. Tegelikult ootavad nad tiigermoskiitosid. Lisaks väänavad nad siin ladinakeelseid nimetusi ju inglisepärase hääldusega, kuhu lisandub hollandipärane g-hääldus, nii et ma pean ikka tavaliselt kirjapilti nägema, et aru saada, millega tegu.
Ühikasse tulin otse koolist, küll mitte selle kõige kiirema bussiga aga siiski päris sujuvalt ning jõudsin kohale kell kolmveerand kuus. Pole miskit - harjutame koduseks eluks ja pikkadeks tööpäevadeks!
Ilm oli täna selline jahedavõitu aga ma otsustasin tosse mitte panna - ikkagi suvi ju!
Vaatasin just hindava pilguga ükspäev oma sandalette, mille ostsin ilmselt 95. aastal - mäletan, kuidas poe ukse taga vana pinginaabriga kokku saime ja mina oma ostust vaimustatuna need talle ette näitasin. Ta arvas, et, jah, mõnusad, aga eks need tallad hakkavad vast pragunema. Nüüd olen nendega kuu aega neli-viis tundi iga päev kõvasti liikunud ja järele andnud pole miski. Muidugi olen nendega ikka peaaegu igal aastal - noh, Eestis lihtsalt ei saa igal suvel suvejalanõusid kasutada, eksole! - rohkem või vähem väljas käinud aga sellist vatti pole nad varem saanud. Tublid!
Seekord tuli laupäevase Rotterdamireisi kohta meil juba eile. Ma tegelikult natuke virisesin virtuaalselt sel teemal. Aga tegelikult ka - ma tahaks natuke planeerida ja mõelda. Minusugune laisk inimene ei viitsi kiirustada!

Just another rainy Wednesday afternoon

Or whatever...
Mulle on juba ammu tundunud, et peaksin siia inglise keeles kirjutama sest pean enda jaoks kõik mõtted ära tõlkima.
Kuna täna sajab, siis tulin koolist enam-vähem kohe koju ja tundub, et kõik on seda teinud. Igatahes on köögis kogu aeg rahvast ja kui ma läksin just vaatama, kas saan oma asja ahju pista, räägiti seal parajasti saksa keeles. No neli võõrkeelt on minu pisikese aju veel pisema käärukese jaoks ikka liiga palju! Pistsin panni ahju, palusin inglise-soome-hollandi segakeeles kokutades see sinna jätta kui saiad soojaks saavad ja põgenesin jogurtiga oma tuppa.
Täna siis sajab vihma. Hommikul oli lihtsalt jahe ja ma panin isegi tuhkrute liidu pusa selga ning tossud sandalettide asemel. Kui koolis ühele poole saime ja ma läksin ülejääke külmikusse viima, nägin, et sajab. Niimoodi vastikult helehallilt. Noh, et pole nagu päris pime ja tume piilv, mis kiiresti mööda läheks vaud siuke, et nagu lubaks ja tegelikult ei liigu kuskile. Ja tuleb siukest tihedat peenikest vihma. Rõske on.
Hommikul nägin jänest. Seekord ühte. Ja bussis vist sõidab minuga igal hommikul ühe noore ja kõhna ja viisakaks lõigatud Kutsi moodi koer. Igatahes näen teda juba mitu päeva minuga koos maha tulemas ja siis nad jalutavad minu arust kliiniku poole. Mõne tudengi koer äkki? Igatahes ma vaatan järgmine kord hoolikamalt ja püüan talle ligi litsuda. Täna lasime jalgrattureid mööda ja seisime tee servas ja siis ma vaatasin teda. Tema pani tähele, et ma teda vaatan, vaatas mulle ka silma ja tõstis korra saba. :)
Menüüs olidki täna ainult see eilne kaktusehiir (!) Peromyscus eremicus ja mingi rästas jälle.
Neljateistgrammist hiirekest ei tahtnud keegi. Tegelikult oli ta päris armas. Suurte  kõrvadega. Siis üks tudeng võttis ta teha ja ma suskisin kõrvalt.
Kui väikses saalis kõik tehtud sai, aitasin Rachelil suures saalis koera närve otsida. Suur, must, vana koer. Oli magama pandud kuna tagajalgadega oli probleeme. Selgroog oli tegelikult ilus. Kui ma mõtlen kõigi nende bokserite peale, kes endale teise selgroo kasvatavad ja ikka edasi kepsutavad, siis ei saa ma nagu enam millestki aru. Aga sellel koeral oli ajukasvaja ka. Juhuleiuna. Päris suur - nii pooleteise cm läbimõõduga. Aga sellises kohas, kus ta ei tohiks midagi segada. Ilus, eraldi asi kolju küljes.
Venitasin veel aga kuna teha ei olnud enam midagi kasulikku, tulin ära. Lootsin küll, et ehk jääb vihm vahepeal vähemaks aga kus ta siis jäi. Sellise olemisega, et nüüd nii jääbki.
Laugud on nii suureks kasvanud, et neid kuuekesi koos näha enam eriti ei õnnestugi. Täna jäin ka veel vihma käes neid vaatama. Kiusasid parte. Ja ühte ajasid ka endast eemale - isa? Igatahes olid nad kõik kuuekesi koos ja siis seda ühte ajasid eemale. Ja ka siis omavahel hüplesid ja ärplesid. Nagu pubekad ikka.