Igal tudengil oma konnapäev

Igal konnal oma võimalus olla nakatatud Ranaviirusesse. Paraku on mu juhendaja üks maailma juhtivamaid spetsialiste just selle viiruse alal.
Hommikul kooli minnes - kooliteejänes - hollandlased armastavad liitsõnu, mis koosnevad vähemalt kahest osast.

Sellega algas päev. Ees ootasid veekonn, Aafrika maaorav, kitsetalleke, siis toodi veel nastik ja üks väga imelik loom - hiirkits, kui otse tõlkida inglise keelest. Ladinakeelne nimi on Tragulus kanchil. Maailma väikseimate ruminantide hulka kuuluv elajas, Pole just teab mis iludus aga ikkagi jumala loomake.
Kuna eile olin mõnulenud oma nugise kallal, siis olin täna valmis tegema ükskõik mida. Noh, välja arvatud teadagi, mis. Mida mulle just pakuti.
Tegelikult lõhkusin konna, lugesin, ajasin raamatust järge ja internetist. Kelleltki küsida ka polnud. Carlos pidi juhendama, see ainult käis tegi tähtsat nägu ja itsitas. Läksin siis kergema vastupanu teed, võtsin asja osadeks lahti, olin nõus mängima lolli  ja küsima kõike. Eesmärk oli asja mitte ära rikkuda. Noh, ma sain hakkama, ma arvan. Tükk maad targemaks ka.
Kuna loomi oli palju, jäi muist ka pealelõunaks. Nii mõnules Carlos nastiku kallal ja mina oma minikitsega, kellel olid parajad võhad. Või kesse teab, kuidas neid kutsutakse. Kohutav kopsupõletik oli ilmselt see, mis loomakese võttis. Võimalik, et algas hambajuurest.
Kella neljast olime siis kutsutud maja taha kokkusaamisele. Sain oma sertifikaadi ka kätte. Ja pluusi.

Šokolaadid soovitas Marja jätta hommikukohvi juurde. Noh, nii ma siis tegingi.
Kuna jäin koolist tulekuga väga hilja peale, siis bussid enam ei liikunud, st  need, mis otse tulevad ja ka jänes oli vaatama tulnud, kuhu ma nii kauaks jään - otse Veti maja juurde.
Nii, peaks nüüd oma raportid Carlosele ära saatma, hommehommikuse esitluse valmis tegema - noh, kõigepealt tõlkima ja siis võib-olla ka asjad pakkima - ehk õnnestuks homme siiski kohver kuskile poole tee peale tassida.....
Lähme, uurime, kuidas nende mäletsejate magudega nüüd oligi.....