Or whatever...
Mulle on juba ammu tundunud, et peaksin siia inglise keeles kirjutama sest pean enda jaoks kõik mõtted ära tõlkima.
Kuna täna sajab, siis tulin koolist enam-vähem kohe koju ja tundub, et kõik on seda teinud. Igatahes on köögis kogu aeg rahvast ja kui ma läksin just vaatama, kas saan oma asja ahju pista, räägiti seal parajasti saksa keeles. No neli võõrkeelt on minu pisikese aju veel pisema käärukese jaoks ikka liiga palju! Pistsin panni ahju, palusin inglise-soome-hollandi segakeeles kokutades see sinna jätta kui saiad soojaks saavad ja põgenesin jogurtiga oma tuppa.
Täna siis sajab vihma. Hommikul oli lihtsalt jahe ja ma panin isegi tuhkrute liidu pusa selga ning tossud sandalettide asemel. Kui koolis ühele poole saime ja ma läksin ülejääke külmikusse viima, nägin, et sajab. Niimoodi vastikult helehallilt. Noh, et pole nagu päris pime ja tume piilv, mis kiiresti mööda läheks vaud siuke, et nagu lubaks ja tegelikult ei liigu kuskile. Ja tuleb siukest tihedat peenikest vihma. Rõske on.
Hommikul nägin jänest. Seekord ühte. Ja bussis vist sõidab minuga igal hommikul ühe noore ja kõhna ja viisakaks lõigatud Kutsi moodi koer. Igatahes näen teda juba mitu päeva minuga koos maha tulemas ja siis nad jalutavad minu arust kliiniku poole. Mõne tudengi koer äkki? Igatahes ma vaatan järgmine kord hoolikamalt ja püüan talle ligi litsuda. Täna lasime jalgrattureid mööda ja seisime tee servas ja siis ma vaatasin teda. Tema pani tähele, et ma teda vaatan, vaatas mulle ka silma ja tõstis korra saba. :)
Menüüs olidki täna ainult see eilne kaktusehiir (!) Peromyscus eremicus ja mingi rästas jälle.
Neljateistgrammist hiirekest ei tahtnud keegi. Tegelikult oli ta päris armas. Suurte kõrvadega. Siis üks tudeng võttis ta teha ja ma suskisin kõrvalt.
Kui väikses saalis kõik tehtud sai, aitasin Rachelil suures saalis koera närve otsida. Suur, must, vana koer. Oli magama pandud kuna tagajalgadega oli probleeme. Selgroog oli tegelikult ilus. Kui ma mõtlen kõigi nende bokserite peale, kes endale teise selgroo kasvatavad ja ikka edasi kepsutavad, siis ei saa ma nagu enam millestki aru. Aga sellel koeral oli ajukasvaja ka. Juhuleiuna. Päris suur - nii pooleteise cm läbimõõduga. Aga sellises kohas, kus ta ei tohiks midagi segada. Ilus, eraldi asi kolju küljes.
Venitasin veel aga kuna teha ei olnud enam midagi kasulikku, tulin ära. Lootsin küll, et ehk jääb vihm vahepeal vähemaks aga kus ta siis jäi. Sellise olemisega, et nüüd nii jääbki.
Laugud on nii suureks kasvanud, et neid kuuekesi koos näha enam eriti ei õnnestugi. Täna jäin ka veel vihma käes neid vaatama. Kiusasid parte. Ja ühte ajasid ka endast eemale - isa? Igatahes olid nad kõik kuuekesi koos ja siis seda ühte ajasid eemale. Ja ka siis omavahel hüplesid ja ärplesid. Nagu pubekad ikka.
No comments:
Post a Comment