ja siis lendan koju. Ma olen ikka eriline jänes! Nagu siiatulekut, kardan ma ka kojuminekut. Või, noh, kartmine pole vist ikka õige sõna. Siinne maailm pole ju nagu reaalne. Kui vastutus pole käega katsutav, siis seda nagu polekski.
Tegelikult vastutame me ka tudengitena siin oma tegude eest - kui ma jätan midagi kahe silma vahele, täidan oma ülesannet lohakalt või jätan midagi märkimata, sõltuvad sellest teised elud.
Tänasest linnusajust oli üks külmikusse lükatud ja üks oli nii roiskunud, et see visati lihtsalt minema - see oli üks kolmest selles DW... toodutest. Niigi jäi kaks lindu ühest ja kaks teisest kolooniast. Noored rästad. Seal oli igasuguseid asju.
Mäger oli selline väiksekene. Tavapäraste leidudega, mis tekivad autoga kokkupuutest. Pealelõunaks toodi veel nooruke hiirleemur ja 1988. a. väljalase ühest suuremast mustavalgekirjust leemurist - eestikeelset nime ma ei leidnud - aga selline: http://en.wikipedia.org/wiki/Black-and-white_ruffed_lemur. Väga mõnusa olemisega asi. Ja siis üks leeguan - siuke pisemat sorti - nii 70 g ringis. Kuna pealelõunaks olime jäänud tudengitest ainult mina ja veel üks suhteliselt kehkenpüks noormees, kes tegelikult on aru saanud, et on siiani õppimisele natuke vähe tähelepanu pööranud ja üritab seda nüüd tasa teha. See on tegelikult väga hea, sest ta küsib igasuguseid asju, mida kõik võib-olla ei julgeks. Ja siis on vahel lihtsalt hea meel tõdeda, et: "Oh, SEDA asja ma teadsin!" Temaga on varem juttu olnud ilma jalgadeta asjadest ja ta pole ka neist eriti vaimustuses. Igal juhul ta käsutati mulle appi. Noh, ma üritasin pintsettidega hakkama saada. Õnneks polnud sellel tegelasel siukest harulist keelt. Kuna tegelane oli suhteliselt väike ja teda polnud väga võimalik kuskile laua külge fikseerida, siis võttis noormees ennast kokku ja hoidis asja laual kinni kuni ma nüsisin. Väga tubli, ma ütleksin! Mulle meeldis ka, et mul oli konkreetne põhjus selle looma puudutamisel kindaid kasutada. Märkimata, et ma tolle suurema leemuri saba nühkisin küll igatpidi ilma kinnasteta.
Igatahes sai see vaene väike konnake ka lõigutud ja asjad selleks nädalaks ühele poole.
Kuna täna on selline soojavõitu ilm - kell hakkab üheksa õhtul saama aga väljas on ikka veel 31 kraadi sooja ja kõik niriseb - siis olid mul jälle vahetusriided kaasas ja koolist äratulles otsustasin siis minna ja vaadata, kas teiselt poolt vetkompleksi saab sinna eile avastatud bussipeatusesse. Jätsin tähelepanuta siinse maa eripära. Kanalid. Loomulikult oli üks mul ristipõiki ees ja teisel pool seda bussipeatus. Noh, ilmselt pole mul vähemalt hetkel südameprobleeme või pole nad nii tõsised, et umbes kolmveerandtunnine jalgsirännak päikeses ja jummal-teab-kui-kõrges-temperatuuris mind kuidagi mõjutanud oleks. Noh, olin veepudeli ettenägelikult koolis täis pannud. Muide, sinne kraanivesi kõlbab väga hästi juua.
Marssisin siis jälle kõikide ringidega tagasi. Vahepeal nägin küll lohutuseks natuke lähemalt elusaid hobuseid.
Õhtune arvutiasjatamine on möödunud nirinal. Kuskil küll müristab nagu juba natuke. Homseks peaks temperatuur normaalsemaks saama.
Plaanis on loomaaed.
No comments:
Post a Comment