aga tüdrukuid laterna all ei näinud. Ja kui edasi kritiseerida, siis tuules ka rammu polnud enne, kui Rotterdami kohale jõudsime. Siis polnud enam muud tõdeda kui et, jah, jälle natuke vähe riideid. Aga seekord vähemalt ei olnud bussis külm. Sadamas puhus küll kõvasti. Kui parajasti päike pilve tagant väljas oli, siis soojendas natuke aga üldiselt oli mul hea meel Eesti Tuhkruteliidu sooja pusa ja eriti selle küljes oleva kapuutsi üle.
Kohe läksime sõitma tuurilaevaga - siuke vaatamisväärsustega tutvumise kaadervärk, mille nimi oli Marco Polo. Noh, siukesi mehi oli seal ka. See oli Rotterdami sadama ekskursioon merel. Kaide ja ladude ja kraanade vahel.
Istusin suurema osa ajast vapralt laevatekil ja tegin väriseva käega pilte. Mõtlesin, et väriseva käe vastane funktsioon on kaameral küll olemas aga lainetava mere või kõikuva paadi oma pole. Alles siis, kui laev ümber keeras ja tuul nagu eriti külmalt peale puhuma hakkas, kolisin sisse kohvikulaua taha. Ja võtsin kuuma cappuccino. Tõelise vahuga. Kuna ka sealt istudes paistis kõik kätte ära, siis ei jäänud ma peale tuule millestki ilma. Seletusi anti pea kogu aeg neljas keeles - hollandi, saksa, inglise ja prantsuse - just selles järjekorras. Erinevate häältega, et kergem jägida oleks, kui üks keel lõpeb, ma arvan.
Noh, oli konteinereid igas suuruses, kraanasid igas suuruses, laevu ja muid veepeale ette nähtud aluseid. Olid luiged ja puud ja põõsad kaidel. Pardid.
Kuigi olin pärast eelmist väljasõitu lubanud, et enam sellistele üritustele ei lähe, mõtlesin selle nädala alguses, et kunagi hiljem kuskilt Rotterdami tulema hakata läheks ilmselt mõnevõrra kallimaks kui seekordne 25 € ja et igati mõistlik oleks seekordne võimalus ikka ära kasutada. Pealegi, kesse neid minu lubadusi ikka usub.
Nii - hetkeks on kätte jõudnud pühapäeva lõuna ja ma olen oma kirjutamistega vääääga jännis.
Eilsest - jäin vist cappuccino juurde. Noh, saime teada, kus on euroopa suurim mahlaterminaal ja kus puuviljaterminaal ja kus laaditakse puitu ja kus Roll`s Royce jne.
Toodi tagasi ja lasti kuivale maale ja enne reklaamiti ikka laevafirmat ka.
Siis kõndisime kesklinna ja anti tunnike lõunastamiseks. Järgnes ringkäik linnas rõõmsameelse papiga, kelle inglise keel oli ilma igasuguse grammatikata. Aga noh, kes sellest ikka lugu peab tänapäeval eksole! Tegelikult on huvitav - ka Prantsusmaal käis giid pildialbumiga, et näidata, kuidas asi enne välja nägi ja kuidas kõik oli maha põletatud ja kuidas siis ehitati jne. Saime ka teada, miks tänavatel on nii palju politseinikke. Nimelt oli sellel päeval toimumas meeleavaldus sisserändajate vastu. Eriti tore tulla samal ajal kesklinna jalutama välistudengite kambaga! Ühel tänavanurgal sattusime rongkäiguga kokku ka. Noh, ma sel hetkel ei oleks väga tahtnud seal olla. Aga kõik lahenes rahulikult. Kõik kohad olid märuli- ja ratsapolitseid täis. Aga kõik olid lõbusad. Vähemalt pealt vaadates.
Tunnike anti ka pärast vaba aega. No mida sa seal ikka teed....
Ühikasse jõudsin kukil kella seitsme ajal. Ja siis sai Meelisega suheldud. See võtab ka ju tunde. Noh, pildid sain ka enam-vähem üles laetud.
Täna magasin kella veerand kaheteistkümneni. Kuigi õhtul sain juba üheteistkümnest magama. Unes nägin läbikukkumist European Board examil. No ma ei kavatse seda küll tegema hakata. Ei kavatsenud juba enne unenägu.
Kanali kohal tiirutasid hommikul kajakad ja parte oli näha. Noh, laugud on siukeseks valitsevaks muutunud. Kiusavad parte ja omavahel ka on pidevalt nokad koos ja kähmlevad. Ja siis hüppavad vees. See on naljakas!
Reedel oli koolis hommikuks kaks mäkra ja üks konn. Neil tungib siia Ranaviirus - kahepaiksetele ja kaladele surmav. Siis nad uurivad seda kõik. Kuna kaks tudengit tegid oma arvestust, siis lasin neil valida. Aga siis tuli Rachel ja jagas ise loomad ära. Väga hästi, mu arvates. Mina harutasin oma pesa juurest leitud mäkra. Ilmselt oli ta ikkagi autolt löögi saanud sest sees oli rebenenud põrn ja palju vaba verd. Reieluu oli ka murdunud aga see tundus olevat surmajärgne.
Ja pealelõunaks toodi veel üks hiirleemur. Kuna mina olin ainuke, sain selle siis endale. Lahedad tegelased ikka!
Kui mina lõpetasin, oli Lineke oma hüljeste kallal. Kuna ma olin niikuinii nii hilja peale jäänud, et kuskile - ei loomapoodi ega postkontorisse enam ei jõudnud, jäin sinna ja aitasin tal asju topsidesse-purkidesse-kottidesse paigutada. Need tegelased on ju alati teadmata aeg tagasi surnud ja üsna aromaatsed. Üldjuhul ka ka külmutatud. Ja kuna neil oli täis saanud uuringus tuhat pringlit, siis nad tähistasid seda õhtul veiniga. Noh, mind kutsuti ka. Kahtlesin viimase hetkeni. Aga olin rahul, et jäin. Muidugi oleks ma tahtnud jälle seda aampalgi ämbliku osa. Aga sain hakkama. Huvitav on inimesi jälgida tavapärasest erinevas olukorras.
Ja täna on siis plaanis tegemata tööde tegemine ja väike pesupesemine ja... vedelemine ka. Ma ei tea, millal selleks järgmine võimalus tuleb. Ilmselt siit kaugel.
No comments:
Post a Comment