Remondilaupäev

Kui saamatu võib ikka üks inimene olla!
Ärkasin täna selle peale, et tundsin, kuidas Ötsukas mu kõhu peal magab. Tegelikult paistis päike mu kõhu soojaks. Nii naljakas tunne oli. Arvasin, et kell on jälle jube palju aga tegelikult oli kolmveerand üheksa.
Mõtlesin siis, et kuna ilmateade oli ka vihmahoiatuse maha võtnud, et paras päev loomaaia jaoks.
Olin aru saanud, et ka siit kõrvaljaamast saab Arnhemi poole sõita. Aga kuna ma lootsin ikka keskjaama läehdal laupäeviti peetava turu üe vaadata, otsustasin siiski sealt alustada.
Jaamas suundusin aga kohe piletite poole, et noh, kui saab varem tagasi, eks siis vaatan seda turgu ka kuna see pole nii elutähtis. Selgus, et piletiautomaadid siin Visa kaarti jälle ei tunnista. Pidin ostma pileti kassast, kus teenustasu on lisaks piletihinnale 50 senti. No OK, ku muidu ei saa, siis ju ei saa lihtsalt. Nagu möödaminnes ühmas tädi veel, et kas ma ikka tean, et ma pean kõigepealt bussiga rongijaama sõitma. Misasja? Noh, ma eelmisel nädalal olin näinud küll, et sõidavad mingid bussid kuskile nagu organiseeritult aga kuna mulle polnud seda vaja, siis ma ei süvenenud. Seda, et siin igal pool kaevatakse ja õudne remont igal pool käib, on ilmselt kõik taibanud ja tähele pannud. Selgituseks siis ütles tädi, et esimeses peatuses tuleb maha minna ja siis sealt saab rongi peale minna. Mina arvasin muidugi, et vat kui tore, nagu lennujaamas, et viiakse kohe uksest ukseni, et inimesed eksida ei saaks.
Nuh, küsisin siis väljas rohelistelt mehikestelt, millise bussi peale minna, et ikka õige perrooni juurde sattuda. Bussis kuulsin veel inimesi rääkimas samast peatusest jne. Tiirutasime veerand tundi algul tänavate vahel ja siis juba mingis eeslinnas. Raudtee oli kogu aeg kuskil.
Kui mingisse jaama jõudsime, buss peatus ja ma kobisin kuulekalt maha. Mõned inimesed tulid veel. Paraku kadusid need kohe laiali. Olin mina, raudteeperroon, mille sissekäikudel olid triibulised lindid ees, ja raudteel töötav ekskavaator. Raudtee skeemil oli täitsa see peatus olemas ja sobis nagu ka Arnhemi sõiduks. Aga mingit rongiplaani mitte kuskil. Kahtlane oli ka see, et teisi inimesi polnud. Käisin natuke aega ringi, tegin tiiru ümber jaamaümbruse, perroonide jne. Ei mingit märki rongidest, plaanidest ega millestki sellisest, et sealt kuskile edasi saaks sõita. Ainuke, kellelt oleks ehk võinud midagi küsida, oli ekskavaatorijuht aga temaga ma kontakti otsima ei hakanud.
Ma natuke laiutasin käsi ja õlgu, siis pidasin targemaks keskjaama tagasi sõita. Neid bussipeatusi mäletasin, kus olid. Seal oli ka teisi inimesi  ja buss tuli ka üsna kohe. Küsisin veel üle, kas sellega ikka saab tagasi keskjaama. Noh saigi.
Sealt sõitsin oma naaberjaama. Praktiliselt ühika kõrvale. Hommik oli ju veel. Ilm ilus ja mul päev plaanitud ikkagi loomaaiaks. Jaamas leidsin üles raudteeplaani aga sellel millegipärast enam polnud seda jaama, kuhu mul vaja oli jõuda. Ronge sõitis küll siia-sinna aga ükski nagu ei sobinud. Küsida polnud ka kelleltki sest need on siin ju kõik siukesed mehitamata jaamad. Libapiletiostu ma oma Visaga ka tegema ei saanud hakata - automaat oleks ehk midagi seletanud aga kuna mul polnud sobivat kaarti, siis jäi see võimalus ka ära.
Hiljem kodus vaatasin, et sealt jaamast saab, jah, Arnhemi sõita aga selleks tuleb esmalt sealt keskjaama sõita, seal ümber istuda - bussi peale, muidugi, jne.
Kuna mul oli juba väga kõrini, otsustasin järgmised kaks nädalat nälgida ja selle kahekümneeurose rongipileti raisku lasta. Mul ei olnud enam jaksu uuele ringile minna.
Lonkisin ühika poole. Siis otsustasin, et kuna ilm on ilus ja ma ei suudaks niikuinii midagi tarka ühikas teha, siis jalutasin veel ja leidsin ennast lõpuks kekslinnast turult.
Muu hulgas oli irooniline see, et juustuleti kaardimaksevidin oli Visaga täitsa nõus.
Huvitav, kas meil ka kõik mingite kirjute pükstega ringi käivad? Siin igatahes on nagu vanal heal nõukogudeajal kõigil ühest riidest püksid, pükskostüümid, kleidid erineva lõikega jne. Kõike seda müüakse turul.
Oma bussireisil nägin mitmes kohas silti kirsside müügi kohta. Aga kilohind on ikka lgi 4 euri. Ka turul. Ja kartul 1 € kilo. Natuke ikka palju mu meelest. Kala oli mitmes variandis - toorena jne. Aga mul pole viitsimist seda ainult enda jaoks puhastama hakata.
Kui siis ükskord jälle ühika juurde jõudsin, vaatasin laugud üle. Pubekad on  juba nii suured, et tegutsevad põhiliselt omapäi. Üks hirmutas teisel pool silda - minu arust lihtsalt oma lõbuks - pardipere ja neli tükki startisid poole kanalipikkuse pealt minu poole kui ma sillale seisma jäin. See oli nii naljakas! Üks ujus ees ja selle kiilulaines teine. Aga see tagumine ei jõudnud hästi järele ja siis ta otsustas, et ta parem jookseb mööda vett! :) Või püüab lennata. Või mida iganes ta omaarust tegi üle selle esimese pea. Selle pladina peale ilmus silla alt veel kaks kutsikat välja ja siis nad hakkasidki pladistama ja diagonaalis üle kanali "lendama". Noh, täna on natuke tuult ja ilmselt oli emme neile rääkinud, et vastu tuult peab lendu tõusma. Paraku jätsid nad kohe järgi, kui kotist kaamera välja sain.
Ma olen ilmselt stressimagaja. Tulin tuppa ja magasin. apealelõunauinaku. Lõunauinak jäi täna niisiis vahele. Aga ehk saab hommikul veidi kauem jälle. Sest raudteeehitustööd kestavad ka homme. Noh, ehk on esmaspäev selline tavaline esmaspäev, kus tööd on vähe ja saan siis ehk hoopis tööpäeval loomaaeda lipsata. Mulle meeldiks see rohkem, kui puhkepäeval.
Tegelikult algas tänane reis väga  armsalt. Bussiaknast nägin vanapaari. Nii.... seitsmekümnesed vast. Käest kinni, mõlemal ilmselt puusad natuke haiged. Mehel seljakott ja selle küljes ripnemas kaks karvast loomaga võtmehoidjat. Läksid. Vaatasin neid veel, kui buss ümber nurga keeras. Nii....