Viimane neljapäev

See oli vist eile hommikul, kus ma läksin ja vaatasin vaikselt üle kanalisilla serva vette, et näha, kes seal sulistab. Laugupaar oli pisut eemal kalda ääres ja passis niisama.  Kui ma üle sillaääre vaatasin, ehmus selle peale peadpidi vees olnud part ja pistis röökides ja pladistades jooksu. Selle peale ühmas lauguproua  nagu põlastavalt: "Loll, mis sa karjud!"
Täna oli meil kaks aafrika maaoravat, mingi parakeet, gerbiil ja eilne jänes. Tutvusin elus esimest korda gerbiiliga. Pika sabaga suur hamster, ma ütleksin. Aga sümpaatne.
Pealelõunal lõhkusin lahti ka ühe linnukese, kes kaalus 23 g. Kasutasin mikroskoopi. Kui ära harjud, on väga hea. Ainult riistad peavad olema ideaalsed.
Pärast käisin ja vaatasin, kas ja kuidas on jaamas olemas hoiukapid. No teate - kuni 12 tundi suure kapi kasutamist makasb 7,35 €! Ma parem tassin om akohvrit mööd alinna kaasas!
Täna peakski koristama ja pakkima. Ma võin koristada aga pakkimisega on lugu halvem. Eks ma pean ka selle ära tegema.

Igal tudengil oma konnapäev

Igal konnal oma võimalus olla nakatatud Ranaviirusesse. Paraku on mu juhendaja üks maailma juhtivamaid spetsialiste just selle viiruse alal.
Hommikul kooli minnes - kooliteejänes - hollandlased armastavad liitsõnu, mis koosnevad vähemalt kahest osast.

Sellega algas päev. Ees ootasid veekonn, Aafrika maaorav, kitsetalleke, siis toodi veel nastik ja üks väga imelik loom - hiirkits, kui otse tõlkida inglise keelest. Ladinakeelne nimi on Tragulus kanchil. Maailma väikseimate ruminantide hulka kuuluv elajas, Pole just teab mis iludus aga ikkagi jumala loomake.
Kuna eile olin mõnulenud oma nugise kallal, siis olin täna valmis tegema ükskõik mida. Noh, välja arvatud teadagi, mis. Mida mulle just pakuti.
Tegelikult lõhkusin konna, lugesin, ajasin raamatust järge ja internetist. Kelleltki küsida ka polnud. Carlos pidi juhendama, see ainult käis tegi tähtsat nägu ja itsitas. Läksin siis kergema vastupanu teed, võtsin asja osadeks lahti, olin nõus mängima lolli  ja küsima kõike. Eesmärk oli asja mitte ära rikkuda. Noh, ma sain hakkama, ma arvan. Tükk maad targemaks ka.
Kuna loomi oli palju, jäi muist ka pealelõunaks. Nii mõnules Carlos nastiku kallal ja mina oma minikitsega, kellel olid parajad võhad. Või kesse teab, kuidas neid kutsutakse. Kohutav kopsupõletik oli ilmselt see, mis loomakese võttis. Võimalik, et algas hambajuurest.
Kella neljast olime siis kutsutud maja taha kokkusaamisele. Sain oma sertifikaadi ka kätte. Ja pluusi.

Šokolaadid soovitas Marja jätta hommikukohvi juurde. Noh, nii ma siis tegingi.
Kuna jäin koolist tulekuga väga hilja peale, siis bussid enam ei liikunud, st  need, mis otse tulevad ja ka jänes oli vaatama tulnud, kuhu ma nii kauaks jään - otse Veti maja juurde.
Nii, peaks nüüd oma raportid Carlosele ära saatma, hommehommikuse esitluse valmis tegema - noh, kõigepealt tõlkima ja siis võib-olla ka asjad pakkima - ehk õnnestuks homme siiski kohver kuskile poole tee peale tassida.....
Lähme, uurime, kuidas nende mäletsejate magudega nüüd oligi.....

Hommikul tõusis päike pilve seest

Ja see tähendas, et buss läheb katki. Õnneks sellise koha peal, kust läehvad ka need bussid, millele saab keskjaamas ümber istuda. Kui Uithofi - nn teaduslinnakusse siis - jõudsin, tibutas vihma. Noh, ka jalgrattal sõites on võimalik vihmavarju kasutada, nagu ma nägin. Koera polnud bussis.
Aga ootasid meid lisaks põhjapõdrale veel rohevint, kääbushüüp, üks lind veel ja kivinugis! Noh, ma arvan, et see viimane ehk oligi minu äraminemisekingitus :) Igatahes olin ma valmis muidugi ka kõike muud tegema aga Liesbethile tuli õigel ajal meelde, et ma võivat tahta seda teha. Nhhhh...
Mingil ajal saabus veel GPR-seadmega tulipart, kellel oli veel hunnik rõngaid kaela ja jalgade ümber.
Patoloogiosakonnas - hmm, kõlab kohmakalt - sebib ringi kaks pensionärist meesterahvast. Üks on bioloog ja uurib põhiliselt kakke - ka täna oli tal mingi rääbakas kiirteelt. Ei, no ilusad ja uhked linnud aga see oli juba nii ära kulunud, et paistis läbi. Ja teine on parasitoloog. Noh, need peavadki natuke imelikud olema mu arvates. Või teeb amet nad selliseks. Aga nad on muhedad kujud.  Ja absoluutselt alati nõus aitama, nõu andma ja huvi tundma kõige vastu. Nii armsad!
Seoses tänase bussirikkega hakkasin ma mõtlema, et need bussid siin ei tossa. Ja kui George Michaeli teisik bussiroolis seda käima üritas nõksutada, tegi see ka siukest plõksuvat häält. Kas tõesti käib kogu see värk elektril? Voh, Edgar!
Tahtsin veel kirjutada siinsetest jalgratturitest, kes lisaks vihmavarjule sõidavad ka kohvritega, mida nad ratastel järgi veavad, ja põhiliselt vahivad sõidu ajal oma nutikaid. Võimalik, et tšätivad või suhtlevad FB-s. Pisut hirmutav. Tõsi, kõige kolmega üheaegselt tegelevat ratturit ma pole veel kohanud. Õnneks. Ilmselt pistaksin hirmust plagama.
Ka nägin täna ühel kanalil klassiekskursiooni moodi seltskonda, kellest ühelgi polnud päästevesti. Oli üks vanem inimene - ilmselgelt terve mõistuseta - ja umbes kaheksa noort. Appikene! Noh, ma sõitsin bussiga mööda.
Ja siis siinsed valgusfoorid. Ma pole üritanudki nende tsüklitest aru saada. Ilmselgelt on see liiga keeruline. Igatahes jalakäijate foor, mis reguleerib jalakäijate liikumist jalakäijatele mõeldud rajal ja mis on otse jalgratturite tee ja siis ka foori kõrval, töötab viimasest täiesti sõltumatult. Enamus foore on nn iseteeninduslikud. See tähendab, et kui näiteks jalgrattur läheb ja tellib oma rajale rohelise tule, siis jalakäija peab seda eraldi tegema. Muidu põleb tema fooris ikka punane edasi. No keeruline. Seda peab ise läbi elama. Korduvalt.
Muidugi löödi mu plaanid kõik sassi. Homme oli ette nähtud viimasteks ostudeks. Täna teatas Ruby mulle, et homme kell neli on väike istumine minu ja Carlose lahkumise puhul. No need inimesed ei ütle ka kunagi võimalusest ära! Seega - poodi täna ja homme... teeme oma viimast esitlust siin. Kuigi ega palju teha pole - kolmandik vast on valmis.

Kui hommikul kooli minnes näed kassi, kes jahib jänest

... siis on laual kolm jänest, hiirleemur ja pealelõunal tuuakse põhjapõder. Mis jäetakse järgmiseks päevaks. Nii see elutarkus koguneb.
Kaks uut tudengit.
Võtsin ühe jänestest. Need olid tänahommikused, maha lastud, et uurida, kas eil äkki miskit maksahäda pole. Selle DWHO poolt toodud. Vähmalt ei olnud need külmad, ei pidanud kellelegi helistama ja surma põhjus oli teada. Aga midagi uut ikka jälle - noored loomad ja kõigil sihuke suur lahmakas tüümus!
Nojah.
Seega tänane päev läks kiiresti. Jagasin selleks nädalaks päevade peale ülesanded ära. Tänaseks oli ette nähtud postkontoris pakk ära saata - et kohvrit natuke kergemaks saada. Lisakilode eest maksmine läheb kallimaks kui eraldi pakk saata. Saatsin selle ära - kott, mida ma päev otsa olin kaasas tassinud ja kahelnud, kui palju see viit kilo ületada võiks oli alla nelja kilo. Nii palju siis minu käemõõdust. Aga sama palju eest on mul vist muud träni kohe juures ka. Aga eks ma saan hakkama. Toppisin pakki vee ühe tahvli šokolaadi ka - ehk jõuab ikka natuke varem kui mina!
Kuna tänase ülesande täitsin eeskujulikult, siis otsustasin ka homse, st loomapoe oma tänaseks nihutada. Jummal teab, mis ja kuidas - mis tehtud, see tehtud. Nüüd on ka seal käidud ja üks ülesanne jälle täidetud.
Koristada on veel vara. Kui, siis võiks kapipealsed jne kõrgemad pinnad üle tõmmata. Aga ma arvan, et kui asi juba kätte võtta, siis teha ikka korralikult ja täna ... on ikka veel vara.
Siin on toiduainetel käibemaks 6 %. Ravimeid pole pidanud õnneks ostma. Ei tea, kui palju see olla võiks? Postiteenustel on... mulle tundub, mitte midagi.
Mäletan, et Ameerikast tulles otsustasin ka kõigile naeratama hakata. Mingi aeg see isegi õnnestus. Huvitav, kas ma kodus ka hakkan kõigile bussijuhtidele lehvitama - õigus, ma ju ei sõida Tallinnas bussiga! Aga autojuhtidele, kes mind üle tee lasevad? Eeeee.... enamuses olen mina see, kes peab üle tee laskma - aga ok, seda võib ette tulla. Jalgratturitele teed andma? Hm, meie jalgratturid kihutavad tesitega arvestamata ja teisi nägemata ju! Igatahes ükspäev avastasin ma ennast rahaautomaadile "aitäh!" ütlemas...

Olid maad, veed ja paadid täis mehi/viimane laupäev ja viimane pühapäev

aga tüdrukuid laterna all ei näinud. Ja kui edasi kritiseerida, siis tuules ka rammu polnud enne, kui Rotterdami kohale jõudsime. Siis polnud enam muud tõdeda kui et, jah, jälle natuke vähe riideid. Aga seekord vähemalt ei olnud bussis külm. Sadamas puhus küll kõvasti. Kui parajasti päike pilve tagant väljas oli, siis soojendas natuke aga üldiselt oli mul hea meel Eesti Tuhkruteliidu sooja pusa ja eriti selle küljes oleva kapuutsi üle.
Kohe läksime sõitma tuurilaevaga - siuke vaatamisväärsustega tutvumise kaadervärk, mille nimi oli Marco Polo. Noh, siukesi mehi oli seal ka. See oli Rotterdami sadama ekskursioon merel. Kaide ja ladude ja kraanade vahel.
Istusin suurema osa ajast vapralt laevatekil ja tegin väriseva käega pilte. Mõtlesin, et väriseva käe vastane funktsioon on kaameral küll olemas aga lainetava mere või kõikuva paadi oma pole.  Alles siis, kui laev ümber keeras ja tuul nagu eriti külmalt peale puhuma hakkas, kolisin sisse kohvikulaua taha. Ja võtsin kuuma cappuccino. Tõelise vahuga. Kuna ka sealt istudes paistis kõik kätte ära, siis ei jäänud ma peale tuule millestki ilma. Seletusi anti pea kogu aeg neljas keeles - hollandi, saksa, inglise ja prantsuse - just selles  järjekorras. Erinevate häältega, et kergem jägida oleks, kui üks keel lõpeb, ma arvan.
Noh, oli konteinereid igas suuruses, kraanasid igas suuruses, laevu ja muid veepeale ette nähtud aluseid. Olid luiged ja puud ja põõsad kaidel. Pardid.
Kuigi olin pärast eelmist väljasõitu lubanud, et enam sellistele üritustele ei lähe, mõtlesin selle nädala alguses, et kunagi hiljem kuskilt Rotterdami tulema hakata läheks ilmselt mõnevõrra kallimaks kui seekordne 25 € ja et igati mõistlik oleks seekordne võimalus ikka ära kasutada. Pealegi, kesse neid minu lubadusi ikka usub.

Nii - hetkeks on kätte jõudnud pühapäeva lõuna ja ma olen oma kirjutamistega vääääga jännis.
Eilsest - jäin vist cappuccino juurde. Noh, saime teada, kus on euroopa suurim mahlaterminaal  ja kus puuviljaterminaal ja kus laaditakse puitu ja kus Roll`s Royce jne.
Toodi tagasi ja lasti kuivale maale ja enne reklaamiti ikka laevafirmat ka.
Siis kõndisime kesklinna ja anti tunnike lõunastamiseks. Järgnes ringkäik linnas rõõmsameelse papiga, kelle inglise keel oli ilma igasuguse grammatikata. Aga noh, kes sellest ikka lugu peab tänapäeval eksole! Tegelikult on huvitav - ka Prantsusmaal käis giid pildialbumiga, et näidata, kuidas asi enne välja nägi ja kuidas kõik oli maha põletatud ja kuidas siis ehitati jne. Saime ka teada, miks tänavatel on nii palju politseinikke. Nimelt oli sellel päeval toimumas meeleavaldus sisserändajate vastu. Eriti tore tulla samal ajal kesklinna jalutama välistudengite kambaga! Ühel tänavanurgal sattusime rongkäiguga kokku ka. Noh, ma sel hetkel ei oleks väga tahtnud seal olla. Aga kõik lahenes rahulikult. Kõik kohad olid märuli- ja ratsapolitseid täis. Aga kõik olid lõbusad. Vähemalt pealt vaadates.
Tunnike anti ka pärast vaba aega. No mida sa seal ikka teed....
Ühikasse jõudsin kukil kella seitsme ajal. Ja siis sai  Meelisega suheldud. See võtab ka ju tunde. Noh, pildid sain ka enam-vähem üles laetud.
Täna magasin kella veerand kaheteistkümneni. Kuigi õhtul sain juba üheteistkümnest magama. Unes nägin läbikukkumist European Board examil. No ma ei kavatse seda küll tegema hakata. Ei kavatsenud juba enne unenägu.
Kanali kohal tiirutasid hommikul kajakad ja parte oli näha. Noh, laugud on siukeseks valitsevaks muutunud. Kiusavad parte ja omavahel ka  on pidevalt nokad koos ja kähmlevad. Ja siis hüppavad vees. See on naljakas!
Reedel oli koolis hommikuks kaks mäkra ja üks konn. Neil tungib siia Ranaviirus - kahepaiksetele ja kaladele surmav. Siis nad uurivad seda kõik. Kuna kaks tudengit tegid oma arvestust, siis lasin neil valida. Aga siis tuli Rachel ja jagas ise loomad ära. Väga hästi, mu arvates. Mina harutasin oma pesa juurest leitud mäkra. Ilmselt oli ta ikkagi autolt löögi saanud sest sees oli rebenenud põrn ja palju vaba verd. Reieluu oli ka murdunud aga see tundus olevat surmajärgne.
Ja pealelõunaks toodi veel üks hiirleemur. Kuna mina olin ainuke, sain selle siis endale. Lahedad tegelased ikka!
Kui mina lõpetasin, oli Lineke oma hüljeste kallal. Kuna ma olin niikuinii nii hilja peale jäänud, et kuskile - ei loomapoodi ega postkontorisse enam ei jõudnud, jäin sinna ja aitasin tal asju topsidesse-purkidesse-kottidesse paigutada. Need tegelased on ju alati teadmata aeg tagasi surnud ja üsna aromaatsed. Üldjuhul ka ka külmutatud. Ja kuna neil oli täis saanud uuringus tuhat pringlit, siis nad tähistasid seda õhtul veiniga. Noh, mind kutsuti ka. Kahtlesin viimase hetkeni. Aga olin rahul, et jäin. Muidugi oleks ma tahtnud jälle seda aampalgi ämbliku osa. Aga sain hakkama. Huvitav on inimesi jälgida tavapärasest erinevas olukorras.
Ja täna on siis plaanis tegemata tööde tegemine ja väike pesupesemine ja... vedelemine ka. Ma ei tea, millal selleks järgmine võimalus tuleb. Ilmselt siit kaugel.

Piiiiiikkkkkk neljapäev

Noh, alustuseks slaidishow, siis ettekanded, siis tsütoloogia slaidid, siis üks hiirleemur, siis tunnike tukkumisega võidu kirjanduse uurimist ja siis kaks tundi slaide, preparaate jne. Igal neljapäeval peaks ka olema selline harjutus board examiks. Et näidatakse slaidi jne. Ma olen sellest vist kirjutanud. Täna ütles patoloog, et esimesel aastal sobib talle, kui tuntakse ära organ, millest jutt on. Noh, selle järgi läheb mul päris hästi sest tunnen ära enamuse organitest ka nn haruldasematel loomadel - st hobustel ja lehmadel ja kitsedel. Mida mul aga kuskilt võtta pole, on haiguste ja seisundite nimetused - viirused, mis seda võivad põhjustada ja parasiidid - noh, nad on siin natuke lõunapoolsemad ikkagi ja nad juba ootavad südameussi. Tegelikult ootavad nad tiigermoskiitosid. Lisaks väänavad nad siin ladinakeelseid nimetusi ju inglisepärase hääldusega, kuhu lisandub hollandipärane g-hääldus, nii et ma pean ikka tavaliselt kirjapilti nägema, et aru saada, millega tegu.
Ühikasse tulin otse koolist, küll mitte selle kõige kiirema bussiga aga siiski päris sujuvalt ning jõudsin kohale kell kolmveerand kuus. Pole miskit - harjutame koduseks eluks ja pikkadeks tööpäevadeks!
Ilm oli täna selline jahedavõitu aga ma otsustasin tosse mitte panna - ikkagi suvi ju!
Vaatasin just hindava pilguga ükspäev oma sandalette, mille ostsin ilmselt 95. aastal - mäletan, kuidas poe ukse taga vana pinginaabriga kokku saime ja mina oma ostust vaimustatuna need talle ette näitasin. Ta arvas, et, jah, mõnusad, aga eks need tallad hakkavad vast pragunema. Nüüd olen nendega kuu aega neli-viis tundi iga päev kõvasti liikunud ja järele andnud pole miski. Muidugi olen nendega ikka peaaegu igal aastal - noh, Eestis lihtsalt ei saa igal suvel suvejalanõusid kasutada, eksole! - rohkem või vähem väljas käinud aga sellist vatti pole nad varem saanud. Tublid!
Seekord tuli laupäevase Rotterdamireisi kohta meil juba eile. Ma tegelikult natuke virisesin virtuaalselt sel teemal. Aga tegelikult ka - ma tahaks natuke planeerida ja mõelda. Minusugune laisk inimene ei viitsi kiirustada!

Just another rainy Wednesday afternoon

Or whatever...
Mulle on juba ammu tundunud, et peaksin siia inglise keeles kirjutama sest pean enda jaoks kõik mõtted ära tõlkima.
Kuna täna sajab, siis tulin koolist enam-vähem kohe koju ja tundub, et kõik on seda teinud. Igatahes on köögis kogu aeg rahvast ja kui ma läksin just vaatama, kas saan oma asja ahju pista, räägiti seal parajasti saksa keeles. No neli võõrkeelt on minu pisikese aju veel pisema käärukese jaoks ikka liiga palju! Pistsin panni ahju, palusin inglise-soome-hollandi segakeeles kokutades see sinna jätta kui saiad soojaks saavad ja põgenesin jogurtiga oma tuppa.
Täna siis sajab vihma. Hommikul oli lihtsalt jahe ja ma panin isegi tuhkrute liidu pusa selga ning tossud sandalettide asemel. Kui koolis ühele poole saime ja ma läksin ülejääke külmikusse viima, nägin, et sajab. Niimoodi vastikult helehallilt. Noh, et pole nagu päris pime ja tume piilv, mis kiiresti mööda läheks vaud siuke, et nagu lubaks ja tegelikult ei liigu kuskile. Ja tuleb siukest tihedat peenikest vihma. Rõske on.
Hommikul nägin jänest. Seekord ühte. Ja bussis vist sõidab minuga igal hommikul ühe noore ja kõhna ja viisakaks lõigatud Kutsi moodi koer. Igatahes näen teda juba mitu päeva minuga koos maha tulemas ja siis nad jalutavad minu arust kliiniku poole. Mõne tudengi koer äkki? Igatahes ma vaatan järgmine kord hoolikamalt ja püüan talle ligi litsuda. Täna lasime jalgrattureid mööda ja seisime tee servas ja siis ma vaatasin teda. Tema pani tähele, et ma teda vaatan, vaatas mulle ka silma ja tõstis korra saba. :)
Menüüs olidki täna ainult see eilne kaktusehiir (!) Peromyscus eremicus ja mingi rästas jälle.
Neljateistgrammist hiirekest ei tahtnud keegi. Tegelikult oli ta päris armas. Suurte  kõrvadega. Siis üks tudeng võttis ta teha ja ma suskisin kõrvalt.
Kui väikses saalis kõik tehtud sai, aitasin Rachelil suures saalis koera närve otsida. Suur, must, vana koer. Oli magama pandud kuna tagajalgadega oli probleeme. Selgroog oli tegelikult ilus. Kui ma mõtlen kõigi nende bokserite peale, kes endale teise selgroo kasvatavad ja ikka edasi kepsutavad, siis ei saa ma nagu enam millestki aru. Aga sellel koeral oli ajukasvaja ka. Juhuleiuna. Päris suur - nii pooleteise cm läbimõõduga. Aga sellises kohas, kus ta ei tohiks midagi segada. Ilus, eraldi asi kolju küljes.
Venitasin veel aga kuna teha ei olnud enam midagi kasulikku, tulin ära. Lootsin küll, et ehk jääb vihm vahepeal vähemaks aga kus ta siis jäi. Sellise olemisega, et nüüd nii jääbki.
Laugud on nii suureks kasvanud, et neid kuuekesi koos näha enam eriti ei õnnestugi. Täna jäin ka veel vihma käes neid vaatama. Kiusasid parte. Ja ühte ajasid ka endast eemale - isa? Igatahes olid nad kõik kuuekesi koos ja siis seda ühte ajasid eemale. Ja ka siis omavahel hüplesid ja ärplesid. Nagu pubekad ikka. 

Kargem teisipäev

Eile õhtul jälgisin äikest - paraku jäi see just täpselt naaberühika taha sel ajal kui ma veel voodis polnud. Hiljem sähvis ka teisest suunast ja nii, et seda ka voodisse  näha oli. Aga siis ma üritasin juba magada. Huvitav oli, et välkus küll, aga mürinat ma ei kuulnud ja vihma ka nagu pole kuskil olnud. Välkude vahe oli 2-3 sekundit. Lahe! Filmisin aga millegipärast ei lasta mul siia seda üles laadida.
Täna oli siis jälle veidi raskem tõusmine.
Koolis oli täna vastutav Rachel. Saada oli üks Crypturellus tataupa - siuke kanaline, Tataupa Tinamou, kellel arvati olevat munapeetus, ja Saguinus labiatus - üks amazonase punakõht- või valgehuultamariin, kes oli ka lihtsalt ära surnd.
Ja siis veel üks mingi metskitse moodi asi - oli maha lastud, et uurida, kas ja mis neil viga võib olla. Ja siis toodi pealelõunal veel üks kosmeetilise lahangu - st et avada saad ainult kõhu- ja rinnaõõne - aara - 17- aastane lind. Mõlemal tänasel linnul oli salpingiit ehk munajuhapõletik. Meie oma - aitasin ühel tudengil seda nüsida - haises täpselt nagu püometra.
Teadaolevalt on homme ootamas juba mingi lind ja hiir.
Täna on korteri(?) koosolek, kus tuleb paika panna, kes ja mida ja millal järgmisel nädalal koristab. Tuleb välja, et kaks tüdrukut on veel ameerikast. Üks lendab Houstonisse juba reede hommikul. Peame endast maha jätma täiesti puhta korteri. Huvitav - kuidas see õnnestuks?

Tegus esmaspäev

Kõigepealt pidid mind hommikul kooli minnes kaks jänest jalust maha jooksma. Siukesed pisemat sorti. Ikka seal kahe maja vahel kanali kaldal. Jäin seisma ja üritasin ka fotokat välja õngitseda aga sellepeale kadus üks ära ja teine tardus paigale. Kartsin, et kui veel lähemale ka lähen, siis laseb see ka jalga ja jätsin asja sinnapaika.
Koolis oli kaks uut tudengit, kellest ühte olin isegi varem kohanud ja teine tundus tegelikult ka kuidagi tuttav. Kolmas õieti. Aga tunduvad asjalikud.
Kuna vastutav oli.... Carlos ja ta pidi instruktsiooni läbi viima ja demonstratsiooni, siis oli ta tavalisest rohkem närvis. Ta ei tea ju midagi. Vähemalt ta tunnistab seda. Vastupidiselt tavalisele esmaspäevale oli täna saadaval üks eelmisel nädalal surnuna leitud, vees vedelenud ja siis külmutatud lusiknokk(?) ja omanikult ära võetud saarmas. Muidugi oleks ma tahtnud kohutavalt seda saarmast nunnutada. Aga kuna keegi pidi lindu demonstreerima, siis kesse mu ikka olla sai kui mitte mina. Roiskunud nagu see oli, polnud seal miskit erilist diagnostilist aga vähemalt oli see korralik suur lind, kelle osad olid  ilma mikroskoobita näha.
Noh, saarmast jäigi väga vähe alles....
Jeee! Ana on sel nädalal ära - ei huvitagi, kus! Nädala lõpus on olemas ka Marja ja Jooske. Ehk õnnestub ikka ka kliinik ära näha!
Kuna pealelõunaseid üritusi polnud, otsustasin loomaaias ära käia. Seekord klappisid esmesel katsel kõik rongid ja bussid. Ainult ära tulles jäin bussist - tegelikult trollist maha kuna pildistasin sissekäiku. Noh, aga kuna see oli niikuinii viis minutit hiljaks jäänud, siis oli järgmiseni ainult kümme minutit aega. Ilm oli täna siuke naljakas - päike kogu aeg ei paistnud aga soe oli, nii et varrukavajadust polnud mujal kui rongis.
Lahe! No oli lahe! Arnhem on siuke natuke reljeefsem koht. Ka loomaaed asub küngastel. Ja palju on sellist nurgatagust ja eraldatust. Tallinna oma on kogu oma aiakujundusega kuidagi steriilne. Selle kõrvalt.
Kõigeni ma muidugi ei jõudnudki. Aga nägin ära surrikaadid ja manaati!
Tegin pilte ka ja videosid, nendega läheb nüüd ikka natuke aega, ma arvan.
Üks asi, mida kõik ilmselt ei kannata, on seal siuke suuuuuuuur kasvuhoone moodi asi, kus neil on siis vihmamets. Seal oli niiske ja soe ja õhuga suhteliselt kitsas. Kõik ümberringi sirises ja sisises. Algul ma arvasin, et see tuleb lindilt aga tegelikult lendasid seal ikka linnud ka ringi. Ja taimed olid siukesed suured ja lopsakad. Ja kosed ja veekogud. Ma muidugi ei julgenud eriti mõelda, mis ja kes seal veel võivad olla aga terve mõistus seletas mulle,  et seal EI SAA isegi ilma jalgadeta olendid vabalt ringi liikuda. Muidugi ma ei hakanudki lugema neid lapsi, kes mulle kogemata otsa joostes ja mind ehmatades igas suunas lompidesse ja alligaatoritiiki lendasid. Ma ei saa midagi teha - ma reageerin ikka küünarnukiga...
Üks asi üllatas mind positiivselt. Minu enda juures. Olin teadlik, et seal on siuke suur akvaarium jne. Sinna viis üks koopauks. Noh, ma püüdsin olla tugev ja läksin sealt sisse. Teisi inimesi oli ka. Jube pime oli ja ma üritasin nendele järele liikuda. Aga ekspositsioonid olid vapustavad ja läksid üha uhkemaks. Kõige viimane enne väljatulekut oli siuke tunnel, kus kalad ujusid inimeste ümber. Viis suurt raid teiste seas. Tegin pilte ja pilte ja pilte. Aga seal peab ise käima!
Väljas oli üks surrikaat, kes teadlikult tuli ja poseeris. Ma ikka tõmban neid ligi. Ja nemad mind. No nad on kohe niiiiii....
Mannaati oli seal kasvuhoones. Ega teda eriti näha olnud aga aeg-ajalt tõusis pinnale ja näsis pika mokaga jääsalatit, mis talle oli tiiki hakituna visatud. Sellest tuli video.
Flamingod olid ilusad. Ja siis igasugused pardid.
Kõrbesse ma ei läinud. Seda tutvustava lehekülje peal oli.... Noh, see, puudega....
Ja safari jäi ka käimata sest kahest kohast üritasin snna minna aga ühes oli kett ees ja teises küljes ma ka aru ei saanud, kuhu täpselt ma oleksin pidanud minema. Mingi naljakas silt kohalikus keeles oli ka aga sellest ma midagi konkreetset küll välja ei lugenud.
Oeh, pikk aga tegus ja väääääga tore päev, ma ütleksin!

Eelviimane pühapäev

See pealkiri pani mind ennastki kulmu  kergitama.
Aga noh. See tunnike taga mõjub vist ikka siiani. Ärkasin täna teadmisega, et noh, nüüd on ikka kell palju. Oli pool kümme.
Kuna avastasin, et ikka peaks mingit jahutoodet tooma, otsustasin minna sinna odavamasse lao moodi poodi. Kus tuleb kott ette näidata. Võtsin ettenägelikult kaasa ainult pisikese vöökoti ja sinnagi võimalikult vähe träni. Tegelikult nõudis kassapreili mul ka selle ettenäitamist. No see ei ole meeldiv. Aga üleelatav.
Ma ei võtnud kaasa ka fotokat. Ja muidugi oleks kolmes kohas tahtnud pilti teha.
Esiteks - ma olen harjunud oma koduaknast päeva jooksul kümneid lennukeid nägema. Nii lähedalt, et enamusel saab lennufirma ära tunda. Siin olen näinud igasuguseid muid lendajaid - õhupalle ja koperdist regulaarselt. Lennukitest näen vaid neid uhkeid valgeid sabatriipe, mis taeva alla trips-traps-trulli ruudustiku jätavad.
Aga õhupalle on siin ikka palju. Just õhtuti. Eile õhtul - laupäeval siis ol neid siin-ja sealpool  maja. Rahvas lõbutseb, nagu ma arvan. Samamoodi, nagu need kanalisõidud - ma ei usu iialgi, et neil mingi praktiline eesmärk on. Vähemalt siis vast poleks nende roolis päevitusriietega pensionäre. Poest tulles jäin silla taha! Tõstetavate sildade ees on tõkkepuud nagu raudteeülesõitudel. Nägin juba kaugemalt, et need on alla lastud ja paar autot juba seisis nende taga. Kui mina sillani jõudsin, hakkas see just tõusma. Alt sõitsid läbi minu arust küll mitte nii kõrged asjad. Aga kohe mitu tükki ja siis lasti sild uuesti alla. Seda tegi üks meesterahvas. Sillaotstes on sellised kapid, mis näevad tegelikult välja nagu helipuldid. Ainult nuppe on vähem. Ma pole nende kallal kunagi kedagi näinud. Täna siis oli. Ma ei tea, kas nad siis ongi pühapäeviti seal vms. Sest teistel päevadel pole ka kanaliliiklus nii tihe.
Poodide kohta niipalju, et paljud tehakse pühapäeviti hiljem lahti. Täitsa tavaline, et kella kaheteistkümnest. Ja on siis vähem aega avatud. Mõnikord lihtsalt paar tundi. Ja kõik saavad hakkama.
Ja siis nägin ühte lahedat posti, mis tähistas koerte mänguväljakut. Ma ei tea, kas nendes kohtades võib siis koera rihma otsast lahti ka lasta. Need pole aiaga piiratud ega midagi ja see oli üsna suure tee ääres. Natuke laiem kui tavaline Hond toilet.
Ja täna ma siis püüan kududa.
Kuna eelmisel nädalal polnud mingit eriti huvitavat lahangut, siis on mul materjal järgmiseks esitluseks peaaegu koos. Kuna nädal enne seda võtsin kaks protokolli, mille vahel valida. Üks oli armas ja teine minu jaoks huvitav ja rahulolupakkuv. Sellega peaks siis kiiresti minema ja ma sellega veel ei tegele.

Remondilaupäev

Kui saamatu võib ikka üks inimene olla!
Ärkasin täna selle peale, et tundsin, kuidas Ötsukas mu kõhu peal magab. Tegelikult paistis päike mu kõhu soojaks. Nii naljakas tunne oli. Arvasin, et kell on jälle jube palju aga tegelikult oli kolmveerand üheksa.
Mõtlesin siis, et kuna ilmateade oli ka vihmahoiatuse maha võtnud, et paras päev loomaaia jaoks.
Olin aru saanud, et ka siit kõrvaljaamast saab Arnhemi poole sõita. Aga kuna ma lootsin ikka keskjaama läehdal laupäeviti peetava turu üe vaadata, otsustasin siiski sealt alustada.
Jaamas suundusin aga kohe piletite poole, et noh, kui saab varem tagasi, eks siis vaatan seda turgu ka kuna see pole nii elutähtis. Selgus, et piletiautomaadid siin Visa kaarti jälle ei tunnista. Pidin ostma pileti kassast, kus teenustasu on lisaks piletihinnale 50 senti. No OK, ku muidu ei saa, siis ju ei saa lihtsalt. Nagu möödaminnes ühmas tädi veel, et kas ma ikka tean, et ma pean kõigepealt bussiga rongijaama sõitma. Misasja? Noh, ma eelmisel nädalal olin näinud küll, et sõidavad mingid bussid kuskile nagu organiseeritult aga kuna mulle polnud seda vaja, siis ma ei süvenenud. Seda, et siin igal pool kaevatakse ja õudne remont igal pool käib, on ilmselt kõik taibanud ja tähele pannud. Selgituseks siis ütles tädi, et esimeses peatuses tuleb maha minna ja siis sealt saab rongi peale minna. Mina arvasin muidugi, et vat kui tore, nagu lennujaamas, et viiakse kohe uksest ukseni, et inimesed eksida ei saaks.
Nuh, küsisin siis väljas rohelistelt mehikestelt, millise bussi peale minna, et ikka õige perrooni juurde sattuda. Bussis kuulsin veel inimesi rääkimas samast peatusest jne. Tiirutasime veerand tundi algul tänavate vahel ja siis juba mingis eeslinnas. Raudtee oli kogu aeg kuskil.
Kui mingisse jaama jõudsime, buss peatus ja ma kobisin kuulekalt maha. Mõned inimesed tulid veel. Paraku kadusid need kohe laiali. Olin mina, raudteeperroon, mille sissekäikudel olid triibulised lindid ees, ja raudteel töötav ekskavaator. Raudtee skeemil oli täitsa see peatus olemas ja sobis nagu ka Arnhemi sõiduks. Aga mingit rongiplaani mitte kuskil. Kahtlane oli ka see, et teisi inimesi polnud. Käisin natuke aega ringi, tegin tiiru ümber jaamaümbruse, perroonide jne. Ei mingit märki rongidest, plaanidest ega millestki sellisest, et sealt kuskile edasi saaks sõita. Ainuke, kellelt oleks ehk võinud midagi küsida, oli ekskavaatorijuht aga temaga ma kontakti otsima ei hakanud.
Ma natuke laiutasin käsi ja õlgu, siis pidasin targemaks keskjaama tagasi sõita. Neid bussipeatusi mäletasin, kus olid. Seal oli ka teisi inimesi  ja buss tuli ka üsna kohe. Küsisin veel üle, kas sellega ikka saab tagasi keskjaama. Noh saigi.
Sealt sõitsin oma naaberjaama. Praktiliselt ühika kõrvale. Hommik oli ju veel. Ilm ilus ja mul päev plaanitud ikkagi loomaaiaks. Jaamas leidsin üles raudteeplaani aga sellel millegipärast enam polnud seda jaama, kuhu mul vaja oli jõuda. Ronge sõitis küll siia-sinna aga ükski nagu ei sobinud. Küsida polnud ka kelleltki sest need on siin ju kõik siukesed mehitamata jaamad. Libapiletiostu ma oma Visaga ka tegema ei saanud hakata - automaat oleks ehk midagi seletanud aga kuna mul polnud sobivat kaarti, siis jäi see võimalus ka ära.
Hiljem kodus vaatasin, et sealt jaamast saab, jah, Arnhemi sõita aga selleks tuleb esmalt sealt keskjaama sõita, seal ümber istuda - bussi peale, muidugi, jne.
Kuna mul oli juba väga kõrini, otsustasin järgmised kaks nädalat nälgida ja selle kahekümneeurose rongipileti raisku lasta. Mul ei olnud enam jaksu uuele ringile minna.
Lonkisin ühika poole. Siis otsustasin, et kuna ilm on ilus ja ma ei suudaks niikuinii midagi tarka ühikas teha, siis jalutasin veel ja leidsin ennast lõpuks kekslinnast turult.
Muu hulgas oli irooniline see, et juustuleti kaardimaksevidin oli Visaga täitsa nõus.
Huvitav, kas meil ka kõik mingite kirjute pükstega ringi käivad? Siin igatahes on nagu vanal heal nõukogudeajal kõigil ühest riidest püksid, pükskostüümid, kleidid erineva lõikega jne. Kõike seda müüakse turul.
Oma bussireisil nägin mitmes kohas silti kirsside müügi kohta. Aga kilohind on ikka lgi 4 euri. Ka turul. Ja kartul 1 € kilo. Natuke ikka palju mu meelest. Kala oli mitmes variandis - toorena jne. Aga mul pole viitsimist seda ainult enda jaoks puhastama hakata.
Kui siis ükskord jälle ühika juurde jõudsin, vaatasin laugud üle. Pubekad on  juba nii suured, et tegutsevad põhiliselt omapäi. Üks hirmutas teisel pool silda - minu arust lihtsalt oma lõbuks - pardipere ja neli tükki startisid poole kanalipikkuse pealt minu poole kui ma sillale seisma jäin. See oli nii naljakas! Üks ujus ees ja selle kiilulaines teine. Aga see tagumine ei jõudnud hästi järele ja siis ta otsustas, et ta parem jookseb mööda vett! :) Või püüab lennata. Või mida iganes ta omaarust tegi üle selle esimese pea. Selle pladina peale ilmus silla alt veel kaks kutsikat välja ja siis nad hakkasidki pladistama ja diagonaalis üle kanali "lendama". Noh, täna on natuke tuult ja ilmselt oli emme neile rääkinud, et vastu tuult peab lendu tõusma. Paraku jätsid nad kohe järgi, kui kotist kaamera välja sain.
Ma olen ilmselt stressimagaja. Tulin tuppa ja magasin. apealelõunauinaku. Lõunauinak jäi täna niisiis vahele. Aga ehk saab hommikul veidi kauem jälle. Sest raudteeehitustööd kestavad ka homme. Noh, ehk on esmaspäev selline tavaline esmaspäev, kus tööd on vähe ja saan siis ehk hoopis tööpäeval loomaaeda lipsata. Mulle meeldiks see rohkem, kui puhkepäeval.
Tegelikult algas tänane reis väga  armsalt. Bussiaknast nägin vanapaari. Nii.... seitsmekümnesed vast. Käest kinni, mõlemal ilmselt puusad natuke haiged. Mehel seljakott ja selle küljes ripnemas kaks karvast loomaga võtmehoidjat. Läksid. Vaatasin neid veel, kui buss ümber nurga keeras. Nii....

Kaks nädalat veel

ja siis lendan koju. Ma olen ikka eriline jänes! Nagu siiatulekut, kardan ma ka kojuminekut. Või, noh, kartmine pole vist ikka õige sõna. Siinne maailm pole ju nagu reaalne. Kui vastutus pole käega katsutav, siis seda nagu polekski.
Tegelikult vastutame me ka tudengitena siin oma tegude eest - kui ma jätan midagi kahe silma vahele, täidan oma ülesannet lohakalt või jätan midagi märkimata, sõltuvad sellest teised elud.
Tänasest linnusajust oli üks külmikusse lükatud ja üks oli nii roiskunud, et see visati lihtsalt minema - see oli üks kolmest selles DW... toodutest. Niigi jäi kaks lindu ühest ja kaks teisest kolooniast. Noored rästad. Seal oli igasuguseid asju.
Mäger oli selline väiksekene. Tavapäraste leidudega, mis tekivad autoga kokkupuutest. Pealelõunaks toodi veel nooruke hiirleemur ja 1988. a. väljalase ühest suuremast mustavalgekirjust leemurist - eestikeelset nime ma ei leidnud - aga selline: http://en.wikipedia.org/wiki/Black-and-white_ruffed_lemur. Väga mõnusa olemisega asi. Ja siis üks leeguan - siuke pisemat sorti - nii 70 g ringis. Kuna pealelõunaks olime jäänud tudengitest ainult mina ja veel üks suhteliselt kehkenpüks noormees, kes tegelikult on aru saanud, et on siiani õppimisele natuke vähe tähelepanu pööranud ja üritab seda nüüd tasa teha. See on tegelikult väga hea, sest ta küsib igasuguseid asju, mida kõik võib-olla ei julgeks. Ja siis on vahel lihtsalt hea meel tõdeda, et: "Oh, SEDA asja ma teadsin!" Temaga on varem juttu olnud ilma jalgadeta asjadest ja ta pole ka neist eriti vaimustuses. Igal juhul ta käsutati mulle appi. Noh, ma üritasin pintsettidega hakkama saada. Õnneks polnud sellel tegelasel siukest harulist keelt. Kuna tegelane oli suhteliselt väike ja teda polnud väga võimalik kuskile laua külge fikseerida, siis võttis noormees ennast kokku ja hoidis asja laual kinni kuni ma nüsisin. Väga tubli, ma ütleksin! Mulle meeldis ka, et mul oli konkreetne põhjus selle looma puudutamisel kindaid kasutada. Märkimata, et ma tolle suurema leemuri saba nühkisin küll igatpidi ilma kinnasteta.
Igatahes sai see vaene väike konnake ka lõigutud ja asjad selleks nädalaks ühele poole.
Kuna täna on selline soojavõitu ilm - kell hakkab üheksa õhtul saama aga väljas on ikka veel 31 kraadi sooja ja kõik niriseb - siis olid mul jälle vahetusriided kaasas ja koolist äratulles otsustasin siis minna ja vaadata, kas teiselt poolt vetkompleksi saab sinna eile avastatud bussipeatusesse. Jätsin tähelepanuta siinse maa eripära. Kanalid. Loomulikult oli üks mul ristipõiki ees ja teisel pool seda bussipeatus. Noh, ilmselt pole mul vähemalt hetkel südameprobleeme või pole nad nii tõsised, et umbes kolmveerandtunnine jalgsirännak päikeses ja jummal-teab-kui-kõrges-temperatuuris mind kuidagi mõjutanud oleks. Noh, olin veepudeli ettenägelikult koolis täis pannud. Muide, sinne kraanivesi kõlbab väga hästi juua.
Marssisin siis jälle kõikide ringidega tagasi. Vahepeal nägin küll lohutuseks natuke lähemalt elusaid hobuseid.
Õhtune arvutiasjatamine on möödunud nirinal. Kuskil küll müristab nagu juba natuke. Homseks peaks temperatuur normaalsemaks saama.
Plaanis on loomaaed.

Neljas neljapäev

Ei ole näljapäev - mõtlesin just, et saan siin süüa niipalju makarone kui just tahan. Lillkapsast vahele ja...
Täna on jälle siuke soojem ilm - kuskil 27 kanti, ma arvan. Homseks lubatakase 33. Noh, nagu ma tean, on homseks juba kuus linnukest ja mäger ning kaks tudengit vähem, seega tuleb ilmselt tegus päev. Ja Nynke juhendab! :)
Täna oli kalapäev selles mõttes et peale hommikusi ettekandeid jne oli meil ainult üks tudengi toodud kala. Hõbekogerr tema enda tiigist. Teadmata vanuses ja ega me sealt suurt selgust ei saanud sest kalatarku siin momendil polnud.
aga hommik algas vara nagu neljapäev ikka. Võrreldes eelmise nädalaga on päike hakanud tõusma ühe puuudesalu võrra lõuna poolt. Jube! Noh pilt ise küll mitte aga fakt kui selline....

Jänest ei näinud, nägin pardi tagumikku. Ülejäänu temast oli vee all. Noh, kõik ei ole siin nii külalislahked, eksole.
Hommikune slaidiquiz oli Carlose koostatud ja seedetraktist. Tundsin jälle osad asjad ära. Palju oli koera ja kassi aga seekord see mind ei aidanud sest patoloogiad  olid väääga spetsiifilised.
Ettekanded said tehtud ja siis läksime kala kallale.
Suures saalis oli kari põrsaid ja üks westie kopsufibroosiga. See oli iseenesest huvitav. Muidugi oli see jube armas tegelane...
Pealelõunal lõiguti siis neid pringeid, mis juba paar päeva tagasi kliinikusse oli toodud. Sellega tegeleb siis Lineke ainult. Nagu ka hüljestega. Ma ei jälginud väga pingsalt.
Pealelõunane slaidivaatlus, mis oli lubatud, jäi ära kuna seda teha lubanud tudeng olevat selle ära unustanud. Hmmmm... Tänu sellele sain kolmveerand tundi bussi oodata, ühe korra niisama edasi-tagasi sõita ja võib-olla avastasin uue koolitee. Homme hommikul proovin.

Linnukas

See tähendab, et kaks musträstast ja kolm kanaarilindu. Rästad - üks täiskasvanu ja üks väga värske, kanaarikad kolm tükki samast lindlast - sajalinnulisest. Kõik väga erinevate leidudega.
Põnev tegelikult.
Kuna eile pühendusin linnuanatoomiale, siis tundsin ennast täna päris tugevalt. Leidsin isegi Merkeli divertiikulumi. Torkisin nimelt toda pisemat rästast. Lahe!
Carlos niheles täna juhendajana ja kuna talle lubati mingi pringli lahangut, siis käis ja säras. See on õudne, kui vastutav resident on kas portugallane või hispaanlane. Siis ei jõua sa lahangut õieti alustadagi kui keegi tuleb, haarab instrumendid ja songib kõik segi. Õnneks, kuna Carlos eriti pisikestest asjadest midagi ei jaga, ta liindude puhul seda eriti ei tee. Ana aga küll. Ja katsu sa siis pärast sellest hakklihast kõik asjad üles leida. Eriti kui kadunuke on selline mitte kõige värskem.
Pringel oli täitsa olemas ja korraks kadusid nad nagu minema ka aga see aeg oli vääääga lühike. Noh, hispaania temperamendi puhul ei tea kunagi, kui kiiresti ta asjadega hakkama saab. 
Mulle kohutavalt meeldib, kui vastutav on Liesbeth või Nynke. Asi on selge, süstemaatiline ja küsimustele saab vastuse. Ja kui Rebeca on patoloog. Vanemad - Jooske ja Marja - suhtuvad asjasse nagu natuke liiga jooksu pealt. Aga Rebeca seletab ja näitab põhjalikult.
Sain täna ka kokkuleppele tuhkrutükkide osas, mis mul kohvris kaasas on. Annan need homme sisse ja järgmisel nädalal siis saab slaidid üle vaadata.

Tutvumine deeguga

Kuigi täna oli valida mägra, kabehirvekutsika, deegu ja mingi eriti pisikese prill-linnu vahel, olin jälle hea ja jätsin suured asjad teistele. Aga nii hea ma ka pold, et kõige väiksemat asja oleks sorkima hakanud. Otsustasin teha tutvust elu esimese deeguga. Sellise rahulikuga. Oli täitsa põnev!
Suur emakakasvaja metastaasidega maksas, põrnas ja kopsudes.
Pärast kooli tegin tutvust raudteetaguse maailmaga ja jõudsin välja lausa mingite poldriteni. Vahepeal oli mingi loomapark jälle kitsede ja väga väsinud olemisega lambaga. Ja muidugi paar kanalit igasuguste partide ja hanedega. Ma kardan, et kui ma elaksin maal, siis oleks mul ilmselt terve kollektsioon igasugu linde. Ja tuhkruid, eksole! :D Noh, kesk-aasia lambakoerad hoiaksid ilmselt korda majas.
Ja nüüd ma tegelen lindude anatoomia enesele selgekstegemisega. No oleks nagu ikka aeg ka juba!

Neljas esmaspäev

On vist ikka. Mul hakkab juba segi minema. Aga kui kalendrist järele kontrollida, siis on ka samad andmed.
Täna on selline natuke jahedam ilm. Varrukas peab ikka olema. Aga pikka pole vaja.
Hommikul kooli minnes ehmatasin ennast paigale. Otsisin laugupere kuna olin millalgi õhtul imelikku prääksumist kuulnud - noh, et ilmselt pardid on valele poole silda sattunud. Aga laugud peletavad need suuremad asjad ilusti minema nii et ma väga ei muretsenud. Leidsin siukese tegelase:

Ta ei lasknud ennast eriti häirida ja sonkis veepinda edasi. Kui ma läehemale läksin, pistis pea rohu taha ja kui ma veel lähemale läksin, otsustas üle kanali lennata:

Noh, ega mul väga palju aega polnud teda seal imetleda. Mingi kurg ühesõnaga. Peaks ühikasse hoiatuse panema. Või kuidas neil siin nende kurejuttudega asi on.

Paar nädalat tagasi nägin sarnast seltsimeest vähe kaugemal linnaservas ühe kraavi kaldal.

Laugupere oli natuke eemal. Olemas.

Linnaservas koperdasid sealse kanali pardid tee peal. Kui ma nendest ringiga mööda läksin - nii meetri kauguselt, vahtisid nad mind nahhaalsete nägudega. Mul oli päris piinlik, et ei mõstnud kuskilt mujalt minna.

Selline linnualgus päevale võis tähendada ainult üht: demonstratsiooniks üks kümutatud kanaarilinnuke ja veidi enne lõunat toodi veel üks rohesaba loori. Ma arvan, et  nii võiks nende eestikeelne nimi kõlada. Mina hoidsin ennast eemale ja süvenesin tsütoloogiaõpikusse. Niikauaks kuni uued tudengid hätta jäid ja meie Portugali spetsialist Ana neist ikka üldse välja ei tahtnud teha. Aga ma ei ole üldse õpetaja. Ma kohe ei kannata seda rabistamist ja kümmet korda kordamist. Vaene linnuke pidi kannatama neljatunnist rappimist. 

Koolist tulles olid laugud oma kohal. Üks kutsikas on ikka siuke rahmeldaja ja viriseja - jõudis teiste juurest jalga lasta kuni ma fotokat välja õngitsesin:

Aga selle eest demonstreeris ta mulle eeskujulikku püüdlikku sukeldumistehnikat:

Nad on ikka nii naljakad!
Ja siis sain kodust kirja! Nii kallid!

ÖÖsel oli vinge äike!

Ma tean, et pealkirjas on kaks esimest tähte suured aga mulle meeldib see sõna nii rohkem! :)
Hakkas peale sellega, et ma imestasin, mis värk naabritel - moslemitel - nüüd lahti läheb - tulesähvatused nede majal jne. Aga siis otsustasin kotrollida. Hetkel, mil ma akna juurde läksin, algas linna teises servas ilutulestik - siuke 3- tasemel. Noh, et suhteliselt madal ja lühike ja ainult ühevärviline. Mõtlesin, et see ei saanud see olla. Ootasin veel natuke - hea, natuke jahedam õhk oli - ja siis nägin silmapiiiril veel paari sähvatust. Suhteliselt pika vahega. Hakasin ennast magama sättima ja siis kuulsin ka natuke mürinat. Kui mina voodisse jõudsin, jõudis kohale ka vihm ja äike ise. Lahe! Sättisin ennast vaatama.
Ja ärkasin imelikus asendis mingi aja pärast. Oli veel täitsa pime nii et ma ei viitsinud ka kella vaadata. Keerasin ennast magamiseks sobivamasse asendisse ja...
Ärkasin hommikul jälle selle tunde peale, et kindlasti on kell juba jube palju ja kui ma nii kaua magan, siis äkki ei jää õhtul ja pidin pesu ka pesema ja... Kell oli üheksa. Noh ma olen alati aru saanud, et kaheksa-üheksa tundi regulaarset magamist on minu jaoks kõige normaalsem. Ilm on veidi kargem, st tundub ka õhku olevat. Pilveid on ja tuult on aga päikest on ka. Kavatsen täna mitte välja minna. Oleks vaja kuduvat pesukaru etendada.

Kröller-Müller ja teised

Käidud. Enam ei lähe.
Tore oli tegelikult. Haarasin hommikul võileivad ja mahla kaasa, toppisin vihmajope ka kotti - igaks juhuks ning varrukateta särgi peale tõmbamiseks lühikeste varrukatega T-särgi ka, et kui ikka VÄGA külmaks läheb.
Mnjah. Ma ei arvestaud bussisõiduga. Konditsiooneeriga bussiga sõiduga. Umbes kakskümmend minutit peale pealeistumist olime teises kampuses, kust veel ahvast peale tuli ja ma oleks tahtnud kogu asjast loobuda. Aga ma olin nii külmunud, et ei viistinud ennast liigutada. Väga irooniline tundus maanteeinfi'o tahvlil 27 kraadi õhutemperatuuri. Kuni mu aju veel sulanud olekus oli, meenus küll, et Palanga-sõidu ajal oli ka bussis külm.
Sõit kestis umbes tunnikese bussijuht Iidaga, kes manööverdas bussi ikka uskumatutest kohtadest läbi. Selline heas toitumuses tädi - ma saan aru küll, et tema sellise peene tööga külm küll ei hakka.
Kohale jõudes kukutasin ennast kuidagi bussist maha. Kartsin küll kildudeks kukkuda aga sulamine oli nii kiire, et seda ei juhtunud. Küll on hea tunne, kui vaakumisse tõmbunud veresooned hakkavad lõdvemale tõmbuma ja laienema!
Saime piletid kätte ja pudenesime laiali. Kuna ilm oli kahtlane ja veel ei sadanud, otsustasin minna enne selle skulptuuride aiaga tutvuma. Et kui sadama hakkab, siis aega sisetingimustes ringi koperdada. Noh ega ma kaugele jõudnud. Hakkas. Korralikult. Ja müristas. Sadas oma tund või poolteist.
Andsin siis oma seljakoti riidehoidu(!) - sellega muuseumi ei lastud - ja läksin Goghi otsima. No see pidi olema maailmas suuruselt teine tema teoste kogu. Seal ikka oli. Mulle meeldivad need tema viimasema aja tööd rohkem. Liiga sünge on see elu esimene perioodi looming. Kuigi ilmselt polnud tal pärastpoole kergem. Seal oli ka teisi temaaegseid - üks Gauguini maal pimedas metsas põdraga, üks Picasso kandiline tädi, ja siis mõned täpitajad - Camille Pissarro - huvitav, kas tõesti naine? - ja Theo van Russelberche - see tegi siukeseid suuremaid täpilisi asju.
Käisin vaatasin ka muuseumi poe üle. Sooje kampsuneid nad paraku ei müünud.
Ja siis oli ka vihm üle jäänud ja päike väljas. Ja rahvas. Ikka tohutult palju perekondi lastega! Piknikukorvid ja linad kaasas, lastekärud, mänguasjad - jestas - on  ikka viitsimine! Üks asi mulle siin ei meeldi - ikka on suured asjad ja kotid naisterahva käes ning meesterahvas kõlgutab oma fotokat või vihmavarju. Vat kohe ei meeldi!
Tegelikult tuli mul kohutav igatsus peale. Ja ma tahan ikka ära minna siis, kui mina tahan. Kõigepealt tuli igatsus erinevate inimeste järele, kellega oma muljeid jagada ja kellega koos seda kõike vaadata. Ja kui ma siis seal pargis ühe metsatee peale sattusin, kus oli söömata ja veel äsja küpsenud mustikaid, siis oleks tahtnud, et seal jookseks ka koerad.
Kella neljaks kogunesime jälle kokku, lugesime ennast mitmeid kordi üle ja siis sõitsime ära.Nagu külmutusautos.

Aga meil sadas vihma!

Kuulsin seda mingil hetkel linnukese kallal tegutsedes - rabistas vastu akent. Kui mina majast välja pääsesin, säras päike ja vahepealse vihma päriselt olemist tõendas ainult kleepuv õielehtede kiht kõnniteel. Ja mõned loigud. Vääääga üksikud.
Tänane menüü siis: scissorostrum dubium, lendrebane ja hõbemarmosett.
Paberijama rohkem kui asja ennast. Mina võtsin linnukese. Tagasihoidlik nagu ma olen. Kuna mul  polnud aimugi, kes meid juhendama tuleb - erinevatel  päevadel on erinevad residendid - siis polnud ma kindel, kas saan nende huvitavamate asjade puhul piisavalt juurde küsida. Ja noh, nagu selgus, polekski see võimalik olnud.
Homme on laupäev ja ma otsustasin kaasa teha kultuurireisi. Eks näe, kuidas see kulgeb.
Jaa, ja siis ma pidin peaaegu infarkti saama (milistes organites võib tekkida infarkt?) - nägin koolist tulles üht tädi kahe itaalia väikehurdaga, kes olid rihma otsas ja jooksid ratta kõrval! Olin neid korra ka varem näinud aga tookord kõrgelt aknast ja selle peale, et keegi kuskil järsku kilama pistis. Aknast vaadates nägin kahte tumedat koera jalgratta kõrval ja tädi selle küljes. Teisel pool heki oli punane kass. Issake! Kujutage ette, kui palju kisa ja valu, kui need ratta kõrval jooksvad kodarad teisel pool ratast asuvat kassi peaksid nägema! Ma ei julgeks iialgi sellist üritust ette võtta.
Kell on kohaliku aja järgi 21:27. Kohe kaheteist tunni pärast peaksin startima umbes 50 km kaugusele rahvusparki. Seni ma ei tea veel, kuskohas on "meeting point" - kodukal seisab endiselt "to be announced". Or not to be?

Pikk neljapäev

Patoloogid peavad olema sellised väljapoole elavad inimesed. Selle jaoks on mingi välismaakeelne sõna ka. ma tean, aga ma hea meelega kasutaksin nüüd mõnda aega Eesti keelt. Vahtides ja näppides päev otsa neid külmi ja kangeid, tükke ja lärakaid.... Sa pead oskama ennast kuskil välja elada ja sellest ilmselt ei piisa kodus vastujooksvast rõõmukarjast vaid ilmselt pead ennast ka vahel täis jooma või vähemalt korralikult pidutsema.
Mina püüan siin oma päiksekiiri peale kooli laugukutsikaid vahtides ja need on siukesed tõeliselt head tegelased!
Täna - oli saadaval kellegi tagaaiast leitud konn ja kinkajou - mesikaru vms. Mõnus, lahe, ilusa karvaga ja ilmselt elusana ka pehme loom. Lemmikuna ettearvamatu - võib rünnata, hammustada ja küünistada. Varustus selleks on olemas. Lasin seda rahulikult noorematel teha -  no konna ma ka endale ei rabanud! - ja siis, kui asjad arutatud, selgus, et noored asja lõpuni korraldada ei jõua - neil on peale lõunat tunnid! Tänan väga! Nojah, vaatasin asjad ja tükid siis ise üle, kirjutasin protokolli valmis ja kui ma siis koristama hakkasin, saabus mutt. Ei, mitte see, kes elab korteris nr. 8 ja kellele parkla üüri peab maksma, vaid ilus, must, tihda karvaga. Ei olnud kange. Üsna painduv - kaelalülid oli kuri kass tükkideks murdnud.
Noh, kuna see oli dr. Kik sõbra kassi toodud, siis oli ta palunud mul see võimalusel lahti lõhkuda. Kuna tema oli mulle paar tundi tagasi loomaaiapileti toonud, ei saanud ma keelduda. Ei tahtnudki. Tegin ka selle ära. Lõptasin kella veerand kuue ajal. Kogu paberimajanduse.
Aga algus oli täna kell pool kaheksa - kooliteel nägin jänest ja puha - residentidel on neljapäeviti selline slaidide vaatamise tund, mille on kokku pannud - ma ei tea, kes. Ettevalmistus European Board eksamiks, nagu ma aru sain. Mingi kaks-kolmkümmend pilti jälkustest, erinevate küsimustega - Medical diagnosis, Cytological diagnosis, Differential diagnosis jne. Siis igaüks kribab endale, mis ta arvab - erinevad loomad, erinevad organid, parasiidid jne. Ja kui ring täis saab, siis arutatakse asi läbi ja näidatakse õiget vastust. Mulle meeldis see,et loomade puhul, mida ma tundsin ja teadsin, ma palju ei eksinud. Mingi kõvakäpapadjahaiguse - issake, kui kohmakalt see eesti keeles kõlab! - panin sajaprotsendiliselt täppi. Aga noh...
Siis olid ettekanded - mina oma surikaadiga, Patty ja Bert oma lumekaku ja meriseaga. Nii tore oli neid jälle näha!
Ja muidugi jooksid kõik asjad üksteisele otsa. Aga kergeid päevi on olnud küll, nii et virisemiseks pole põhjust.

Unine kolmapäev

Algas varase ärkamisega. Unenägudest. Olen siin hakanud eriti kummalisi unesid nägema. Tea, kas olematust padjast, lauguperest akna taga või koerapuudusest. Muu on nagu üleelatav.
Aga noh, mis ma siis ikka edasi põõnan. Koperdasin ringi ja läksin kooli.
Üks pisike kameeleon - mune täis ja maks läbi. Paar abstsessi moodi asja ka ning Ca-puudus. Aga jälle miski, mida ma nii lähedalt kunagi näinud polnud.
Haigutama hakkasin juba lahanguruumis. Ja bussi peal. Ja siis istusin muidugi selle kaugelesõitva bussi peale. Õnneks tuli mulle meelde, et kuskil sellel marsruudil nägin loomapoodi. Peale mõningaid otsinguid ja võitlusi unega leidsin selle üles.
Noh, natuke kobedam aga... no mis sa ikka tahad, eks ma olen neid näinud ka.
Tulin koju ja tukkusin kaks tundi.
Siis tegin valmis oma surrikaadiesitluse ja lõpetasin selle sujuva üleminekuga leptospiroosile. Noh, huvitav lugemine mõlemad teemad aga ma üritasin teha vääääga kokkuvõtlikult.
Ma tahaks ikka rohkem pildistada aga see läheb siis väga teiste inimeste eludes sorimiseks.. Nii ma piirdun mõnedega. Täna õnnestus teha natuke parem pilt ehk sellest lastevedamise jalgrattast:

Ja see seisab kõige tavalisema maja ukse ees. Siin on üldse enamus sellised meie mõistes ridaelamud. Aknad avanevad otse tänavale ja möödakäijatele. Mõni katab oma aknaid, mõni mitte. Ja mulle tundub, et kui, siis pigem päikese eest.

Teisipäev vol 3

Kuna mul on aken kogu aeg pärani lahti, ärkan öösel vahel üles sellepeale, et linnud kisavad. Noh, neid on siin igasuguseid aga kui lauguvanemad karjuma pistavad siis ma olen pisut mures. Täna poole kuue ajal oli taevas selline:

Tegelikult oli seal üks lahe hele koht ka aga see jäägu teistele saladuseks :)
Hommikul polnud mul aega tibusid üle vaadata - tegelikult oleks võinud - niikuinii jäin õigest bussist maha - ja nüüd, koolist tulles oli hea meel neid kõiki näha. Nad väidetavalt pole head sukeldujad. Seda on aru saada. Minu arust on neil tagakehas mingi õhupall kinni sest isegi kui nad üritavad sukelduda, siis esimesel hetkel plumpsavad nad kogu kerega, pea ees, vee alla, aga hetke pärast tõuseb tagumik pinnale. See on siuke halenaljakas.
Töötegemisest on siin maal ikka hoopis teistmoodi arusaamine. Kui ma kella poole kaheksa ajal kooli poole lähen, siis igal pool töö käib - kraanad vehivad nokkadega ja tõstavad igasugu asju, mehed oranžide vestidega veavad midagi, paigutavad asju ümber, TEEVAD midagi.  Keegi ei vahi niisama, ei õpeta, ei pea koosolekut. Kuna linnas käib uskumatus koguses teetöid, siis on seda kõige parem jälgida. Igal ristmikul või sellega sarnaneval kohal on mõni oranžis vestikeses mees, tavaliselt mitu, ja nad aitavad hädasolijatel aru saada, kuhu nad peaks pöörama, kui nood on kuskile valesti sattunud vms. Või siis reguleerivad liiklust. Ja keegi pole mossis näoga! Ja keegi ei istu lihtsalt kuskil autos vms, selleks, et tööl OLLA.
Lasterühmade liikumisel hüppab üks täiskasvanutest ennastsalgavalt keset teed ja seisab rinnaga/rindadega autodele ette ning ajab naeratades kõik laiali, mis tal on. Teises suunas seisab siis teine kaasasolev täiskasvanu samamoodi. Autojuhid ka naeratavad, jäävad seisma ja lasevad kamba üle.
Ilmselgelt on siin liiga palju inimesi.
Täna oli minu katkuda üks Bahama part, kellel ilmselt oli vistseraalne podagra ja mille põhiliseks tunnuseks pidigi olema see, et nad kukuvad jala pealt surnult maha, ning siis teistel tudengitel üks treeningkana tibu. Neid peetakse mingis loomaaias koos jaanalindudega (!), et kanatibud õpetaksid jaanalinnutibusid nokkima. Need pidavat isegi nokkima aga, noh... loomaaedu on neil siin ju  ka palju.
Mingil hetkel, kui olin oma linnukesega ühele poole saanud, muutusid kõik äkki elevaks. Toodi üks.... noh... see ilma jalgadeta asi. Ma uurisin hoolega oma pardi maksarakke edasi. Õnneks selgus, et see oli toodud DW... ehk Dutch Wildlife maeiteamisiganes poolt, leitud surnuna, üsna pisike, kuivanud ja mitu päeva vana. Nii et  erilist õppeotstarvet see ei etendanud. Olevat olnud mingite traumatunnustega ja arvatavasti jalgratta alla jäänud.  Noh, see nüüd ka ilus ei ole.... Pidin temast korra mööda minema. Tundus siuke õnnetuke silmanurgale.
Peaksin nüüd ära otsustama, kelle kohta ma oma selenädalase ettekande teen - valikus on see sinipea aara ja surrikaat. Ma muidugi ei kahhtleks hetkegi, aga minu arust, niipalju, kui silmadega üle hollandikeelse lehe lasin, eii leitud sellel surrikaadil midagi erilist peale kopsupõletiku. Oleks siis kena teada, mis selle põhjustaja oli aga kuna tegemist oli seisnud loomaga, siis sealt midagi välja külvata oleks olnud suhteliselt mõttetu.
Aga ma pean veel asjasse süvenema.

Neli laugukutsikat on alles!

Nägin neid täna koolist tulles! Jeee! Vaatasid mind siukese tüdinud näoga väheke. Muidugi olid inimesed neile visanud hulgaliselt saia jne - meie kliimas on linnud muidugi suvel nälgas!
Esmaspäeva hommik tähendab uusi tudengeid - seekord kaks vanemat meesterahvast ja kaks tavalist tudengit. Ma ei pannudki tähele, kas need tavalised olid mõlemad naisterahvadvõi ei.
Täna oli demonstratsiooniks üks ronk/vares/hakk - ma ei tee neil siiamaani vahet - kuskilt teaduskonna õuelt - majahoidja oli leidnud - ja reedel (meenutame, terve nädalavahetuse on olnud 30 kraadi ringis...) surnuna leitud metskits. Protokollisin ja sonkisin väheke seda kitsekest ja nagu lõpuks selgus, ka esitasin seda. Nojah.
Käisin seal lao moodi poes. Oleksin peaaegu ostnud ühe kokteili - need on siin siukese mõjusa suurusega pudelites - 700 ml. Oli valida Cosmopolitani, Sex on the beachi ja Mojito vahel. Kuna hinda polnud kuskil ja ma ei suutnud otsustada, kas proovida midagi uut või jääda truuks vanale maitsele ning selles pettuda, siis jäigi ostmata. Tulin koju ja jõin ohtralt külma vett. Ma arvan, et see oli kõige parem. Huvitav oli see, et kes poes kotiga oli, pidi selle kassas ette näitama. Noh, mina olin seljakotiga. Torkasin onule oma kummikutes läbihigistatud sokid ja higised teksased nina alla. Ta väga ei tahtnud süveneda.
Ma vaikselt juba planeerin, kuidas ja mida koju kaasa võtta. Et neljapäeval peab ka sellest poest seal läbi jõudma jne.... Aga võib ju ka kolmapäeval...
Täna koju jalutades nägin lahedalt koera rõdul tänavale vahtimas - siuke segavereline hundikas, ma pakuks. Püüdsin teda pildistada aga fotokas oli kotis läinud videorežiimile. Ja siis ei tulnud sellest midagi välja.
Hommikul klõpsasin oma sissekäigurõdust ka pildi - ma ei tea, kas see bassein ei pea õhku või vett või kumbgi aga igatahes hommikuti on ta alati selline:

Soe pühapäev

Hommikul ehmatasin ennast üles selle peale, et päike säras kõrgel taevas ja ma olin kindel, et olen kõik plaanid maha maganud. Kell oli pool üheksa...
Üritasin veel natuke magada aga siis oli ikka juba liiga palav. Ajasin ennast üles, tegin oma hommikutoimetused, panin selga nii vähe riideid kui veel sündsusepiir lubas ja läksin välja.
Sain pildi teha ka meie uksetagusest - see nägi suhteliselt viisakas välja - see on siis meie nn sissekäigurõdu:

Laugupere solistas mõnusalt oma poole peal. Nägin kolme poega. Aga üks tegelane toimetas veidi kaugemal ja vedas üle kanali rohukõrsi - seda oli nii tore vaadata. Avastasin ka teisel pool silda laugud. Üks sõna ostseses mõttes kiusas ühte parti - ujus sellele järele ja ajas igalt poolt minema.
Kuna on pühapäev ja kõik oli jube vaikne, otsustasin linna poole astuma hakata ja kui mõni bussipeatus ette jääb, vaadata, kas on lootust ka natuke maad bussiga sõita. Õnnestuski. Jõudsin kolmveerand üheteistkümneks keskusesse. Sealgi oli vähe inimesi. Ja kõik kohad olid kinni. Kuna see koht, kus ma teadsin postkasti olevat - need on siin poodides sees - ei paistnud pühapäeviti üldse lahti olevat, läksin välja ringi lonkima. Kanalid olid paate täis - neid oli seal igasuguseid - ühes oli isegi koer - uhkelt juhi kõrval aga selleks ajaks, kui ma tabasin, oli ta seda pidi, et enam pilti teha ei saanud.

Paatide ja igasuguste muude veesõidukite vahele mahtusid ka pardid ja süstasõitjad:

Ja muidugi hakkasid inimesed nendesse välikohvikutesse kogunema. Kuna mul oli ikka veel aga, läksin võtsin Starbucksist ühe külma maasikajoogi ja kõndisin niisama ringi. Silma jäi siuke silt:

Noh, kivitänavad on siin tõepoolest suhteliselt konarlikud ja oma nina ette tuleb korralikult vaadata. Ja siis vahtisin poeaknaid ka. Kuna viisakas oleks mõnes ikka ära käia, eksole!

Mugav, eksole! Umbes nii et otsige paras raha ukse taga valmis. Ma küll ei proovinud aga olen kindel, et Visa seal jälle ei tunnistataks.
Käisin siis mõnes poes, midagi huvitavat ei jäänud meelde. Aga selliseid tarbeasju ikka kogunes natuke. Kuskil kella kolme ajal otsustasin, et nüüd ikka juba aitab ja läksin veendusin veel viimast korda, et kirja vanematele mul täna postkasti visata ei õnnestu. Tuli minu numbriga buss ka - istusin peale ja..... buss sõitis hoopis teise suunda. Kui nüüd plaani pealt vaatama hakkasin, siis seal kandis polnud ma siiani käinud ja väga ei plaaninudki. Aga kuna nägin aknast ühte loomapoe silti, siis tekkis esiteks kujutlus, kus ma olen - kaardi peal olen nad ju kõik üles otsinud, ja teiseks ilmselt lähen ja käin seal ikka ära millalgi.
Noh, tegin siis tiiru bussiga ja jõudsin lõpuks jälle kodusadamasse ka. Kuna mu tuppa pealelõunal enam päike ei paista, siis naudin nüüd oma toa jahedust. Külm vesi külmutuskapist ja lonks jogurtit - ja jalad voodi peale - elame edasi!
Rohelist on siin linnas palju. Aga enamus on tõstetud kõrgemale. Ka nii kõrgele:

Oma bussisõidul nägin ühte laste mänguväljakut. Väga tore - kiiged ja ronimispuud ja igasugused atraktsioonid, palliväljak ja.... kivikattel. Ma ei tea, kas sinna lapsi ka ilma põlve-, küünarnuki- ja hambakaitseteta lastakse. Mina ei laseks.
Ja jälle üks näide Hond toiletist:

Ma arvan, et ei virise enam kunagi Mustamäe majade vahel lokkava heina pärast - parem see, kui 3x4 m niidetud muruplatsi ja ülejäänud elu kividel.

Teine laupäev

Kuna ma pole tänaseks mingeid üritusi plaaninud, pole ma suutnud ka otsustada, kas täna üldse välja minna või ei. Laugud tegid pisut imelikku häält. Kuna ma pole kindel kas ma ka eile kõiki nelja poega nägin, siis olen pisut mures.
Uurisin Social programme`i - järgmisel nädalal peaksin saama loomaaia pileti. Siis võiks ühel nädalavahetuse päeval seal ära käia. Ja ikkagi peaks vast mõnel organiseeritud ekskursioonil ka käima - täna, näiteks, oli reis Haagi ja Delfti. Nõme on natuke ainult ühikas istuda ja kududa. Kuigi siin on nii mõnus vaikne! Kui just need tibud seal väljas imelikku häält ei tee. Kaks kajakat tiirutab ka siukese imeliku näoga ringi...
Kõik nina toast väljapistmised ähvardavad mingi väljaminekuga. Aga kuna sel aastal DEWd ei saa, siis on natuke nagu lahedam. Samas tahaks ikka koos oma kallitega ka Lepaninas paar päeva olla. Merd tahaks!
Kudumine, magamine ja kirjutamine on tänase päeva märksõnad. Natuke kangeks kisub. Peaks ikka vist enne pimedaksminemist ühe tiiru neid lauke käima ja vaatama. Tea, kas nad õpivad lendama vä? Aeg-ajalt kostub hirmsat pladinat ja mõni paneb siukese hooga diagonaalis üle kanali. Teised sugevad ennast samal ajal ükskõikse näoga. Ehk on ikka kõik korras ja alles!
Natuke liiga palju aega on enda ja oma mõtete jaoks, ma saan täitsa aru. Kududes tekib ka liiga palju ideid uute projektide jaoks. Aga uus sall katab juba mõnusalt jalgu kui akna all istuda :) Enam pole mugav seda igale poole kaasa tassida. See on natuke jämedamast lõngast ka kui eelmine - tea, kas koos äärepitsiga mahubki läbi sõrmuse? Peaasi, et on ilus ja soe!

Neli nädalat veel

Ma olen nii mures nende vesikanapoegade pärast, et tahaks iga varese- ja kajakakisa peale välja tormata. Kuigi see ei pruugi olla üldse nendega seotud.
Esimest korda läksin täna ilma jakita välja ja võtsin isegi õlapaeltega pluusi kaasa, et panen pärast selga. See mõjus - konditsioneeritingimustest väljudes oli taevas suhteliselt pilves. Tuul on ka aga kui juhtud kõndima päikesega tänavapoolele ja tuul parajasti peale ei puhu, lämmatab ikka.
Tänane menüü - senegali papagoi ja kitsetalleke. Seekord tõesti päris kits. Aga kuna pärit Artisest - see on see loomaaed, mis on keset Amsterdami kesklinna - siis liigitus loomaaialoomaks ja anti eksootikutele lõhkuda. Ma polnud kummastki eriti huvitatud aga kuna see linnuke kippus nagu ripakile jääma, siis mõtlesin, et teen ära. Seda enam, et kaks tudengit tegid oma eksamit ja rohkem meid ju polegi kui veel kaks ja mina. Seekord oli ka Carlos eksootikutes - resident Kanadast aga minu arust ikka hispaanlane. See, kuidas ta suuri loomi laiali lõhub, on ikka fantastiline - selle hülge tükeldamiseks kulus tal paar silmapilku. Vaeseke, ta on järgmise nädala meie poolel - siis alles näeb pisikesi asju! See papagoi oli mingi 130 g või nii - päris suur võrreldes nende 10-grammistega. Ja nüüdki käis ta ja imestas, kuidas on võimalik nii pisikest asja lõigata. Mulle tegelikult meeldis kokkuvõttes see lahang - polnud erilist sodimist ja ma sain kõik asjad ilusti, puhtalt välja. Isegi nägin enamust asju kohe ja kuna üks eksamitegijatest aitas mul vahepeal protokolli täita, oli see lõpuks päris tore tegemine.
Järgmisel nädalal lähen kliinikut piirama. Viisakas oleks enne juhatajale kirjutada vast ja ennast meelde tuletada.
Täna mõtlesin, et vaatan, milline buss tuleb ja siis otsustan, kuhu ja kas ma üldse jalutama lähen. Noh, asi lõppes neljatunnise lonkimisega. Aga tasus igas mõttes ära.
Sõitsin keskjaama ja läksin sealt üsna lähedal tundunud loomapoe poole teele. See polnud nii kerge tänu sellele tee-ehitusele, mis siin käib. Kui olin õigele tänavale jõudnud, avastasin, et olin esimesest juba mööda vuhisenud. Sel tänaval pidi olema kaks loomapoodi - üks majas nr. 66 ja teine 412. Kuna ilm oli ilus ja olin jõudnud oma hommikusöögi just enne pealelõunast äratulekut alla kugistada, siis otsustasin juba sealkandis olles seal kaugemas ka ära käia. Ja kõigepealt siis. Noh, teekod kujunes umbes nagu Tähtverest Annelinna. Leidsin maja number 412 üles, selles asuva poe ka - tegelikult on sellel tänaval igas majas pood või mõni muu asutus, kaks tükki kümnest juuksurisalongid - neid on siin ikka meeletult palju. Pood nagu pood ikka - ei midagi erilist. Plusspunkti sai ühe kassitunneli eest, millele oli kirjutatud, et sobib ka tuhkrutele. 35 cm pikkune toru! Tuhkur paistab mõlemast otsast välja!
Aga ok, tagaruumis paitsid akvaariumid ja ma ei läinud kontrollima, kas seal kõikides ka vesi sees on...
Olles natuke ärevil teadmisest, et kuskil VÕIB olla mõni jalgadeta asi, ehmatasin peaaegu luksumiseni, kui järsku ühes kassipesas miski ennast liigutas. Kass! Elus kass! Soe ja pehme! Mitte kange ja külm. Ma isegi suhtlesin temaga kuigi ma pole üdse kassiinimene. Tema suhtles minuga ka ja kadus siis riiulite vahele minema. Ma veel mõtlesin endamisi, et ju läks kõrvalpoodi sest uksed olid kõigil poodidel lahti ja kõik müüjad, kellel parajasti teenindatavaid pole, istuvad poe ees ja uurivad oma telefoni.
Hakkasin siis tagasi kõmpima. Ülejärgmises poes nägin läbi akna valget kassi. Kuna see oli riidepood ja kass istus põrandal, mannekeenide vahel ja haigutas, siis ma lihtsalt imestasin. Loomapoe kass oli kolmevärviline.
Riidepoodi ma ei länud. Veidi aja pärast olin kindel, et nüüd ikka olengi lolliks länud sest raamatupoe aknal magas kass. Ma pidin sisse astuma ja veenduma, et see on ka päris. Oligi.
Ja mingi maa pealt nägin ühte ümbes viiekümnest söögikohast sellel tänaval, mille uksel oli selline silt, nagu siin on parkides - meie mõistes märk "Liiklemise keeld" ehk lihtsalt hoiatusmärk, valge ring punase servaga, keskel koer ja koera küljes pikk rihm. Tollel poeuksesildil oli lihtsalt koer valges punase servaga sõõris. Mina tõlgendaksin seda, et ole valmis poes koera kohtama vms. Paraku oli sel uksel ka silt "Suletud". Nii et ma täpselt ei tea, mis see tähendada võis. Aga võimalik, et ma sattun sinnakanti veel sest leidsin ka ühe toidupoe, kus hinnad olid veidi odavamad.
Muidugi polnud majas 66 mingit loomapoodi. Nii et enam-vähem pooli lubatutest ikka lihtsalt ei ole.
Nädalavahetus. Magamine, ma loodan. Lubas ilusat ilma.
Täna ühikasse jõudes oli vennastuv seltskond sissekäigurõdul ennast juba sisse seadnud. Põhjanaaber ka ja ta muidugi kasutab alati juhust oma emakeelt rääkida. Küsis, kas ma tulen ka päikest nautima. Ma ütlesin, et olen seda viimased neli tundi juba teinud ja tulin tuppa. Kuulsin veel naabrite imestust selle kohta, miks ja mis keeles me räägime :)

Esitlus esitatud

Häh, lihtsalt rääkisid kogu loo uuesti ja ilustatult ära, põhirõhu panid edasisele tegevusele ja kõik!
Igatahes nüüd pühendume surrikaadile. Ilmselt. Järgmiseks neljapäevaks.
Tänane valik oli: muflon - mina arvasin, et lihtsalt kits - sry! - mingi pardipoeg - üsna täismõõduline - ja sinipea aara - blu-headed makaw - ma ei tea, kuidas see asi tegelikult eesti keeles kõlab.
Osa edasisest jutust ei sobi lugemiseks lastele, nõrga närvisüsteemiga inimestele ega südamehaigetele.
Võtsin aara. Seda kitse ma poleks tahtnudki. Sarnaneb liialt lehmaga ja ausalt öeldes arvasime me kõik, et see on suurloomapatoloogidele mõeldud kits.
Lind on lind. Siukese õela näoga tegelikult. Aga muidu nad ei pidavat olema - ma ikka iga kord üritan lugeda ka midagi iga uue asja kohta, mis ma näen või teen.
Ja kuigi kõik valmistusid selle, noh, issand, Koltsovi lemmik - appi! - klamüüdia! - leiuks, oli see linnuke parasiidivaba. Neil pidigi vähe parasiite olema. Vat!
Aga see, rumaluke, oli ühe sarapuupähkli purustamata alla neelanud ja see oli tal pugust läbi länud ning söögitorusse kinni jäänud. Anamneesis oli, et oli nähtud nokast vett tulemas. Noh, ega sel veel polnudki kuskile minna - pugu oli ka seemneid täis, samuti lihasmagu. Soolikad hemorraagilise diateesiga. Kõlab uhkelt, eksole! Tegelikult jube loll viis suremiseks. Nälgid surnuks, endal kõht head-paremat täis. Mul oli temast kahju ja ta pilk ei tundunud ka enam nii õel. Eriti pärast seda, muidugi, kui tal oli pea kerest eraldatud ja aju välja õngitsetud.
Aga tol pardipojal leiti mingi mükoplasma.
Mufloni  oli omanik maha lasknud, et lahangule tuua. Oli teine pikemat aega pasandanud ja kõhnunud. Muidugi on eriti nutikas sellisel juhul lasta läbi süda, kopsud, maks jne. Jummala eest, ära sa pähe sihi!
Nii et ajudeta inimesi jätkub siin ka küllaga. Teoreetiliselt peaks neid kümme korda rohkem olema kuna Hollandi rahvaarv on mingi 14 miljonit vms.
Aga neil on kümme tuhat ruutkilomeetrit vähem maad. Ja neil pole hunte! Ega karusid. Ja kährikkoeri! Sellepärast peavad neil mägrad kirsse sööma.
Täna jalutasin jälle ühe loomapoe otsingutel ringi. Lubatud aadressil seda polnud.
Üldiselt on see juba mitmes. Otsingule inglise keeles sain 19 vastet, kohalikus keeles veel 11. Olen tabanud kahte. Vähemalt kahte pole ma kirjeldatud aadressilt leidnud.
Mul on jube kahju nendest koertest, keda täna mööda kivitänavaid ringi jalutati. See ju õhkab veel eriti. Ja kuumadel kividel käppadega paterdada... Utechtis on weer.nl andmetel täna 27 kraadi sooja aga kitsastel kivitänavatel kuhu päike otsast sisse paistab ja tuul just piki tänavat ei puhu, hakkas isegi minul palav. Muidu on tuult küll ja päris mõnus. Üldiselt kohalikud räägivad siin ka iga päeva kohta, et see on kohaliku suve ainus ilus päev - noh, nagu Eestiski.
Õnnestus pildistada ühte varianti sellest tranduletist, mida kunagi varem kirjeldasin.

Ja kuna neil siin on maad inimese kohta vähem, siis kasutatakse see kõik ära. Kuigi minu arust võiks olla rohkem muru. Kivi on muidugi kergem hooldada ilmselt. Nii kasvab ka sellises kohas roos:

Ja eriti armastavad  nad tokkroose - neid on igal pool:

Eile olin tunnistajaks sellele, kuidas mu ees kolm kasti õlut üles toodi. Meie korrusele... Täna tulles nägin, et rõdule oli pagutatud bassein - noh, siuke täispuhutav aga päris suur. 

Tudengid....

Tabasin täna ennast inglise keeles teekonda koostamast. Mõttes. Kümne päevaga.... Huvitav, kas Hollandi keeleni jõuab ka kord?

Olen pidevalt unustanud kirjutada, et meil siin käib ka oma olümpia! Utrechti ülikool on ilmselt üks nendest baasidest, kus toimub European Youth Olympic Festival vms. Kodukas on neil ka Utrecht2013.com Aga kuna minu jaoks tähendab see kombinatsioon midagi muud, siis pole ma seda lehte ka külastanud, et endale asju selgemaks teha. Igatahes praktiliselt tähendab see seda, et just see teaduslinnak jne on täis pubekaid, kes lisaks muule kõigele on veel üsna ülbed ka - ikkagi noored talendid ju! Eile jooksis minust praktiliselt üle keegi tumedat verd neiu, kelle rinnalt jõudsin lugeda Šrbja vms. No aga eks ma ikka koperdan ise ka liiga aeglaselt - vanainimese asi. Täna nägin imelikult sõitvat autot suure kirjaga Latvija. Rääkimata hordide kaupa ringi kulgevatest sarnaselt sportlikult riietatud noortest. Noh, see jama peaks homme läbi saama.

Pool tunnikest tagasi kõlistas siinkandis ringi ilmselt kohalik jätsiabi. Ma küll ei jõudnud lugeda, mis selle auto peale kirjutatud on aga nii see asi käitus.

 

Minu mägrapiiga

Mulle meeldivad hirmsasti kõik need loomad, mida ma siin pean lõhkuma. Või, noh, enamus neist. Kahju on mul küll kõigist. Eriti nendest, kes muidu ka armsad on. Ja karvased. Ja soojad. Ma tahaks need lahatavad ka ikka üles soojendada.
Täna olin esimesena kohal ja rabasin endale mägra. Valikus olid veel kanaarilind ja karihiir.
Minul oli väga huvitav.
Pärast käisin loomapoes. Ei midagi. Beaphar on igal pool tugevalt esindatud.
Ja siis nägin pargis üht tädi, kes pakkis sellise minirolleri moodi asja alla korvi pügatud Ötsuka moodi asja ja sõitis siis minema. Hond toiletid ongi siukesed paari ruutmeetrised muruplatsid siin. Muu kõik on kivi. Ju ta käis siis hondiga toiletis lihtsalt.
Lastele ei minda lasteaeda järgi mitte mersu vaid vana jalgrattaga ja pannakse nad taha pakiraamile jalakaitsetega korvi istuma. Tegusamatel emmedel on jalgratta ette konstrueeritud siuke pealtnäha vineerist käru, kuhu paigutatakse siis vastavalt vajadusele kas lapsed või toidukotid.
Homme pean esitlema oma eelmisereedest kurge. Tahan üllatada ja teha selle hollandi keeles. Ehk nad siis muud ei pane tähele :P
Variandina B on mul ka inglisekeelne tekst olemas - kui sõnadest puudus tuleb. Kui just palju materjali pole vaja tükeldada, siis on aega üleliiagi. Ja mul on palju juttu sellest kurest endast ja tema osast Jaapani ja Hiina mütoloogias ja uskumustes. Minu jaoks ongi huvitav iga uue liigi puhul selle kohta võimalikult palju uut ja huvitavat teada saada - noh, ütleme ausalt, keda need rakud huvitavad!
Minu arvates on siin hirmus popuraarsed asjad hortensiad - nii valged, lillad, roosad jne.

Ja eile lendas meist mööda siuke as:

Tegelikult ei olnud udu ega miskit aga ju ma püüdsin värisevi käsi suumida.

Uue bussiga

... jõuab ikka väga vara kohale. Peale kaheksat olen juba valmis laibaruumis. Aga järgmise bussiga jõuan jälle nii napilt, et igaks juhuks seda ei kasuta.
Kui täna hommikul oli valikus paar päeva tagasi autoallajäänud mäger, mingi linnuke, 3-nädalane mangustilaadne olevus, sünnitusel surnud merisiga ja surrikaat, siis võis ju arvata, et ma viskun viimasele otsa ja enne sealt ei lahku kui teatavaks tehakse, et tegemist on leptospiroosikahtlusega. Igatahes. Tööd oli palju, inimesi vähe, sain päris üksi nokerdada. Ma pole kindel, kas kõik asjad, mis karbikestesse said, ka õiged markeeringud peale said aga...  Ilmselgelt ma ei saa sellist looma enam mitte kunagi nii lähedalt näha, katsuda ega uurida. Ma ei teadnud, et neil on keset selga selline karvapööris - just seal, kus need triibud on - et osa karvu kasvab sealt ettepoole ja siis ülejäänud suunduvad tahapoole. Ja hambad on neil nii huvitavad - ma algul vaatasin, et topelthambad aga eespuri- ja purihammastel on kroon nii sügavalt kaheharuline, et tundub, nagu oleks kaks rida hambaid. Ja küüned on sellised nagu ülipikaks kasvanud tuhkruküüned. Kuna see konkreetne isend oli surnud juba laupäeval - meenutame - täna on teisipäev! - siis oli sisikond juba üsna lagunenud. Aga leptospiroosi tunnuseid polnud küll mingeid. Hunnik kotikesi läks nii külma kui muudeks analüüsideks. Kui ma pärast arstile helistasin, siis see rääkis, et ta ravib teisi samasuguseid penitsilliiniga ja neil on juba natuke parem. Sama pere inimesed pidid samuti haiged olema.
Käisin ühes loomapoes. Siukeses pisikeses. Ei midagi huvitavat.
Ja täna on päris soe. Mulgi hakkas soe juba linna jõudes. Kuna täna oli ka suurem lahanguruum kogu aeg hulgaliselt ülelaibastatud, siis olid kõik konditsioneerid ja ventilaatorid maksimumvõimsusel töös ja minul kohati ikka päris jahe. Meie uksetaguse aromaatsuse kindlustas too pisut punnis mäger. Nii ma siis sulangi tavaliseltt üles alles millalgi koduteel. 
Hommikul tabasin ruiklaste pere hommikustelt enesekorrastusprotseduuridelt.

Seal nad vist ööbivadki. Nad ei tule veest päris välja vaid teevad kaldataimestikule pesa.

Malbe esmaspäev

Ma olen tõeliselt tänulik iga öö eest, mis mul lastakse olla unenägudes oma kallitega! Kuigi asi oli seotud mingi sõjaga ja Rimadyli süstelahusega(!!?!!), oli olemas Danni ja Harri käis ka korraks läbi. Mu ainus mure oli see, et kuigi Danni on valvekoer ja annab võõrastest ilmselgelt märku, võivad nad ta maha lasta. Mingi hetkel oli ta must, valge krae ja laikudega aga kuna ta oli nii Danni moodi, siis me otsustasime Meelisega, et ta on ikka Danni. Mingil hetkel oli ta siis oma ruuge karvaga ka ja sirutas kõhtu sügamiseks.

Nüüd on siis ka meile natuke sooja jõudnud. Hommikul mõtlesin isegi korraks pikad püksid panna kuid piirdusin siiski ainult pikavarrukalise pluusiga. Õnneks. Sest püksisääri oleks raskem olnud üles käärima hakata. Kuigi siin ei huvita kedagi, mis ja kuidas sul seljas on.
Täna avastasin uue bussiliini, mis peaks teoreetiliselt minema sellest nurgatagusest peatusest otse sinna, kuhu mul vaja ilma, et peaksin jaamas ümber istuma. Homme proovin järele.
Laibalas oli kaks uut tudengit, enamus vanu oli kuskil ära - ma ei saa aru, kas nad ongi ainult nädalaks vä? Ja üks külmutatud linnuke demonstratsiooniks. Noh, vähe ikka! Uurisin siis veel tükk aega arvutist bussiplaane ja loomapoode. Natuke ikka oma kurejuttu ka. Nagu ilmnes, polnud mina ainuke, kelle protokolli masin reedel ära oli söönud. Salvestasin ka selle uuesti.
Ja ikka oli imelik ära tulla. Hoidsin kogu aeg telefoni peaaegu pihus, et vajadusel seda kuulda/tunda. Ei midagi. Võtsin ette jalutuskäigu lähedalasuvasse parki. Seal paistsid olevat kitsed, mingid lehmad lausa, vist ka mingid karvasemat sorti kanad. Aga kuna seal oli ka kari lapsi, siis ma ei hakanud asja vastu täpsemat huvi tundma.
Siin on kõik autod natuke väiksemad, praktilisemad. Džiipe olen näinud üksikuid. Väga palju on Forde, Volkswageneid, Opeleid, Fiate, Seate jne. Ja vanemaid autosid on rohkem.
Mul oleks vaja kedagi pudingukaussi lakkuma....

Pühapäev

Kella poole kümne ajal kostis kõrvalasuvast moslemikommuunist(?) mingit teistmoodi kellahelinat kui teistest kirikutest. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida.
Mitu päeva juba mõtlen, et peaks ühe korraliku supi kokku keetma. Kuna pidin minema niikuinii luurele, et kuskohast ma võiks hommikul proovida bussipeale saamist - siis suundusin mälu järgi teavitusbrožüüris nimetatud tänavate suunas. Traditsiooniliselt kujutavad kõik linnakaardid ju kesklinna ja kui sa pole just maailmakongressil, siis ära loodagi enda jaoks vajalikku sealt leida.
Seekord mu mälu ei petnud ja avastasin, et need tänavad kulgevad täpselt nii nagu ma ette olin kujutanud. Ja et muidugi asun ma täpselt kahe bussipeatuse vahel. Noh, minu arusaamise järgi peaks see jama kestma ühe nädala. Siis saab jälle oma kallite kanade juurest bussi peale.
Kuigi üks kahest lähimast bussipeatusest asub just poe juures, mida ma olen külastanud, otsustasin, et kuna ma niikuinii juba seal olen ja mine tea, kuidas homne päev kujuneb, supimaterjalid juba täna kokku korjata. Mis see värske kartul praegu Eestis maksta võiks? Igal juhul siinsete hindade võrdluse tulemusena otsustasin kooritute kasuks.
Tagasi jalutades tegin meelega väikse ringi ja lähenesin majale seni avastamata küljest. Mnjaa - seal on isegi mingi jalgpalliväljaku moodi asi.
See on meie boksi evakuatsiooniplaan:

Seletab ehk natuke minu keerulist kirjeldust meie eluruumidest. Muide, ma ei tea ikka veel, mis asub -1 korrusel lisaks neljale toale.:)

Ma ei tea, kas pikaajalisest koostööst ja -elust neitsidega vms, aga mul on juba pikemat aea sportlik huvi, kas seda põrandat, mis minu toas on, ja näeb välja väga kirju,  on võimalik  ka puhtamaks saada.  Täna võtsin põrandalapi ja kohe nühkisin üht kahtlasemat kohta. Tulutult. Vat siis.

Esimene laupäev

Bussid täna ei sõida - vähemalt need mitte, mis keskusest Aalbersestraatile tulevad - on ju ilus tänavanimi, eksole! :D Seega viitsisin minna ainult suhteliselt kohaliku poeni lõppenud vetsupaberi järele. Noh, lillkapsa tõin ka. Ja uue šokolaadi - huvitav, et see mul veel näost välja ei löö!
Eile õhtul maadlesin oma lahanguprotokolliga ja asi läks ka siinse kella järgi üheni välja. Mõtlesin, et täna saab ju magada aga ameeriklasest naabripoisi uksele hakkas kohalik tibin juba poole üheksast koputama ja see, mis puudutab kõrvalust, kõlab samamoodi nagu minu toa ukse puudutamine. Ega ma enam magama jäänud.
See-eest sain oma päevauinaku teha :) Maja on kohe vaikne kui keegi ei jookse pidevalt Josephi ukse vahet.
Mulle meeldivad siinsed rahaautomaadid. Isegi kuigi nad selle eest minu kontot röövivad, et mulle mu enda raha kätte anda. Kui SEB automaadist tahan näiteks 20 € välja võtta, siis saangi ma sealt kahekümneeurose. Ja vajutades nupule "50", saan viiekümneeurose. Seetõttu pean alati otsima teatud automaate, mis väljastaksid ka peenemat raha ja siis kombineerima "muu summaga", et mitte suure rahaga ksukil jänni jääda. Kuna olin suures sularahahädas võtsin siin esimesel korral ka 50, kuna ma ei tea siiani, kas ta võtab nn teenustasu iga korra pealt või oleneb see ka summast. Ja sain terve pataka - kaks kahekümnest ja kümnese. Teisel korral võtsin igaks juhuks nädalavahetuseks, et kui ei viitsi keskusesse minna, 20 € - ja sain kaks kümnest! Lahe! Swedbanki automaadist olen vist ka kunagi midagi võtnud aga selle kohta ma enam ei mäleta.
Laugud ehk vana nimetusega vesikanad ehk need, keda ma siin lihtsalt kanalipartideks nimetasin, näitasid mulle täna oma nelja poega. Ikka lahedad on. Mul  on ainult imelik neid siin passida sest keegi teine neid ei vahi.
Kuna täna on mingi tänavaremondi murdepunkt, ei liigu meie tänaval bussid ja üks ristmik, mis siiani oli poolenisti remondis, on avatud. Foorid veel ei tööta ja ma ei  tea, kas sellepärast, aga siin seisavad kaks oranži vestiga onu, kes liiklust reguleerivad. Noh, aitavad regulreeuda, pigem. Et kui vaja jalakäijail üle tee mnna, siis peatavad autosid - see on väga lihtne, sest mina olen üks umbes kümnest inimesest, keda ma üldse olen näinud siin jalgsi liikumas. Kuna meie tänavaots, kus siiani seisis betoontõke, on ka avatud, siis on see paljudele üllatuseks. Aga ka üllatunud autojuhid suunatakse rahulikult õigele teele.
Kuna ka ühistranspordi liikluskorraldus muutub, jagati keskjaamas - noh, seal, kus on rongijaam ja enamus busse ka ringid lõpetab/alustab - nädala algusest saadik voldikuid, kuidas bussiliinid nüüd sõitma hakkavad. See on minu arvates väga tore sest ega mina, kes ma ju uudiseid ei loe ega kuula, polekski sellest muidu ette teada saanud. Ja ega ma teaks seda kodulinnaski. Paraku jääb vahele just meie ühika juures olev peatus. Ja seda nädalaks. Eks ma homme hakkan uurima, kuidas esmaspäeva hommikul keskusesse saama hakkab. Sest hiljaks ei tahaks jääda. Võtavad veel mõne huvitava laiba ära!