Linnukas

See tähendab, et kaks musträstast ja kolm kanaarilindu. Rästad - üks täiskasvanu ja üks väga värske, kanaarikad kolm tükki samast lindlast - sajalinnulisest. Kõik väga erinevate leidudega.
Põnev tegelikult.
Kuna eile pühendusin linnuanatoomiale, siis tundsin ennast täna päris tugevalt. Leidsin isegi Merkeli divertiikulumi. Torkisin nimelt toda pisemat rästast. Lahe!
Carlos niheles täna juhendajana ja kuna talle lubati mingi pringli lahangut, siis käis ja säras. See on õudne, kui vastutav resident on kas portugallane või hispaanlane. Siis ei jõua sa lahangut õieti alustadagi kui keegi tuleb, haarab instrumendid ja songib kõik segi. Õnneks, kuna Carlos eriti pisikestest asjadest midagi ei jaga, ta liindude puhul seda eriti ei tee. Ana aga küll. Ja katsu sa siis pärast sellest hakklihast kõik asjad üles leida. Eriti kui kadunuke on selline mitte kõige värskem.
Pringel oli täitsa olemas ja korraks kadusid nad nagu minema ka aga see aeg oli vääääga lühike. Noh, hispaania temperamendi puhul ei tea kunagi, kui kiiresti ta asjadega hakkama saab. 
Mulle kohutavalt meeldib, kui vastutav on Liesbeth või Nynke. Asi on selge, süstemaatiline ja küsimustele saab vastuse. Ja kui Rebeca on patoloog. Vanemad - Jooske ja Marja - suhtuvad asjasse nagu natuke liiga jooksu pealt. Aga Rebeca seletab ja näitab põhjalikult.
Sain täna ka kokkuleppele tuhkrutükkide osas, mis mul kohvris kaasas on. Annan need homme sisse ja järgmisel nädalal siis saab slaidid üle vaadata.

Tutvumine deeguga

Kuigi täna oli valida mägra, kabehirvekutsika, deegu ja mingi eriti pisikese prill-linnu vahel, olin jälle hea ja jätsin suured asjad teistele. Aga nii hea ma ka pold, et kõige väiksemat asja oleks sorkima hakanud. Otsustasin teha tutvust elu esimese deeguga. Sellise rahulikuga. Oli täitsa põnev!
Suur emakakasvaja metastaasidega maksas, põrnas ja kopsudes.
Pärast kooli tegin tutvust raudteetaguse maailmaga ja jõudsin välja lausa mingite poldriteni. Vahepeal oli mingi loomapark jälle kitsede ja väga väsinud olemisega lambaga. Ja muidugi paar kanalit igasuguste partide ja hanedega. Ma kardan, et kui ma elaksin maal, siis oleks mul ilmselt terve kollektsioon igasugu linde. Ja tuhkruid, eksole! :D Noh, kesk-aasia lambakoerad hoiaksid ilmselt korda majas.
Ja nüüd ma tegelen lindude anatoomia enesele selgekstegemisega. No oleks nagu ikka aeg ka juba!

Neljas esmaspäev

On vist ikka. Mul hakkab juba segi minema. Aga kui kalendrist järele kontrollida, siis on ka samad andmed.
Täna on selline natuke jahedam ilm. Varrukas peab ikka olema. Aga pikka pole vaja.
Hommikul kooli minnes ehmatasin ennast paigale. Otsisin laugupere kuna olin millalgi õhtul imelikku prääksumist kuulnud - noh, et ilmselt pardid on valele poole silda sattunud. Aga laugud peletavad need suuremad asjad ilusti minema nii et ma väga ei muretsenud. Leidsin siukese tegelase:

Ta ei lasknud ennast eriti häirida ja sonkis veepinda edasi. Kui ma läehemale läksin, pistis pea rohu taha ja kui ma veel lähemale läksin, otsustas üle kanali lennata:

Noh, ega mul väga palju aega polnud teda seal imetleda. Mingi kurg ühesõnaga. Peaks ühikasse hoiatuse panema. Või kuidas neil siin nende kurejuttudega asi on.

Paar nädalat tagasi nägin sarnast seltsimeest vähe kaugemal linnaservas ühe kraavi kaldal.

Laugupere oli natuke eemal. Olemas.

Linnaservas koperdasid sealse kanali pardid tee peal. Kui ma nendest ringiga mööda läksin - nii meetri kauguselt, vahtisid nad mind nahhaalsete nägudega. Mul oli päris piinlik, et ei mõstnud kuskilt mujalt minna.

Selline linnualgus päevale võis tähendada ainult üht: demonstratsiooniks üks kümutatud kanaarilinnuke ja veidi enne lõunat toodi veel üks rohesaba loori. Ma arvan, et  nii võiks nende eestikeelne nimi kõlada. Mina hoidsin ennast eemale ja süvenesin tsütoloogiaõpikusse. Niikauaks kuni uued tudengid hätta jäid ja meie Portugali spetsialist Ana neist ikka üldse välja ei tahtnud teha. Aga ma ei ole üldse õpetaja. Ma kohe ei kannata seda rabistamist ja kümmet korda kordamist. Vaene linnuke pidi kannatama neljatunnist rappimist. 

Koolist tulles olid laugud oma kohal. Üks kutsikas on ikka siuke rahmeldaja ja viriseja - jõudis teiste juurest jalga lasta kuni ma fotokat välja õngitsesin:

Aga selle eest demonstreeris ta mulle eeskujulikku püüdlikku sukeldumistehnikat:

Nad on ikka nii naljakad!
Ja siis sain kodust kirja! Nii kallid!

ÖÖsel oli vinge äike!

Ma tean, et pealkirjas on kaks esimest tähte suured aga mulle meeldib see sõna nii rohkem! :)
Hakkas peale sellega, et ma imestasin, mis värk naabritel - moslemitel - nüüd lahti läheb - tulesähvatused nede majal jne. Aga siis otsustasin kotrollida. Hetkel, mil ma akna juurde läksin, algas linna teises servas ilutulestik - siuke 3- tasemel. Noh, et suhteliselt madal ja lühike ja ainult ühevärviline. Mõtlesin, et see ei saanud see olla. Ootasin veel natuke - hea, natuke jahedam õhk oli - ja siis nägin silmapiiiril veel paari sähvatust. Suhteliselt pika vahega. Hakasin ennast magama sättima ja siis kuulsin ka natuke mürinat. Kui mina voodisse jõudsin, jõudis kohale ka vihm ja äike ise. Lahe! Sättisin ennast vaatama.
Ja ärkasin imelikus asendis mingi aja pärast. Oli veel täitsa pime nii et ma ei viitsinud ka kella vaadata. Keerasin ennast magamiseks sobivamasse asendisse ja...
Ärkasin hommikul jälle selle tunde peale, et kindlasti on kell juba jube palju ja kui ma nii kaua magan, siis äkki ei jää õhtul ja pidin pesu ka pesema ja... Kell oli üheksa. Noh ma olen alati aru saanud, et kaheksa-üheksa tundi regulaarset magamist on minu jaoks kõige normaalsem. Ilm on veidi kargem, st tundub ka õhku olevat. Pilveid on ja tuult on aga päikest on ka. Kavatsen täna mitte välja minna. Oleks vaja kuduvat pesukaru etendada.

Kröller-Müller ja teised

Käidud. Enam ei lähe.
Tore oli tegelikult. Haarasin hommikul võileivad ja mahla kaasa, toppisin vihmajope ka kotti - igaks juhuks ning varrukateta särgi peale tõmbamiseks lühikeste varrukatega T-särgi ka, et kui ikka VÄGA külmaks läheb.
Mnjah. Ma ei arvestaud bussisõiduga. Konditsiooneeriga bussiga sõiduga. Umbes kakskümmend minutit peale pealeistumist olime teises kampuses, kust veel ahvast peale tuli ja ma oleks tahtnud kogu asjast loobuda. Aga ma olin nii külmunud, et ei viistinud ennast liigutada. Väga irooniline tundus maanteeinfi'o tahvlil 27 kraadi õhutemperatuuri. Kuni mu aju veel sulanud olekus oli, meenus küll, et Palanga-sõidu ajal oli ka bussis külm.
Sõit kestis umbes tunnikese bussijuht Iidaga, kes manööverdas bussi ikka uskumatutest kohtadest läbi. Selline heas toitumuses tädi - ma saan aru küll, et tema sellise peene tööga külm küll ei hakka.
Kohale jõudes kukutasin ennast kuidagi bussist maha. Kartsin küll kildudeks kukkuda aga sulamine oli nii kiire, et seda ei juhtunud. Küll on hea tunne, kui vaakumisse tõmbunud veresooned hakkavad lõdvemale tõmbuma ja laienema!
Saime piletid kätte ja pudenesime laiali. Kuna ilm oli kahtlane ja veel ei sadanud, otsustasin minna enne selle skulptuuride aiaga tutvuma. Et kui sadama hakkab, siis aega sisetingimustes ringi koperdada. Noh ega ma kaugele jõudnud. Hakkas. Korralikult. Ja müristas. Sadas oma tund või poolteist.
Andsin siis oma seljakoti riidehoidu(!) - sellega muuseumi ei lastud - ja läksin Goghi otsima. No see pidi olema maailmas suuruselt teine tema teoste kogu. Seal ikka oli. Mulle meeldivad need tema viimasema aja tööd rohkem. Liiga sünge on see elu esimene perioodi looming. Kuigi ilmselt polnud tal pärastpoole kergem. Seal oli ka teisi temaaegseid - üks Gauguini maal pimedas metsas põdraga, üks Picasso kandiline tädi, ja siis mõned täpitajad - Camille Pissarro - huvitav, kas tõesti naine? - ja Theo van Russelberche - see tegi siukeseid suuremaid täpilisi asju.
Käisin vaatasin ka muuseumi poe üle. Sooje kampsuneid nad paraku ei müünud.
Ja siis oli ka vihm üle jäänud ja päike väljas. Ja rahvas. Ikka tohutult palju perekondi lastega! Piknikukorvid ja linad kaasas, lastekärud, mänguasjad - jestas - on  ikka viitsimine! Üks asi mulle siin ei meeldi - ikka on suured asjad ja kotid naisterahva käes ning meesterahvas kõlgutab oma fotokat või vihmavarju. Vat kohe ei meeldi!
Tegelikult tuli mul kohutav igatsus peale. Ja ma tahan ikka ära minna siis, kui mina tahan. Kõigepealt tuli igatsus erinevate inimeste järele, kellega oma muljeid jagada ja kellega koos seda kõike vaadata. Ja kui ma siis seal pargis ühe metsatee peale sattusin, kus oli söömata ja veel äsja küpsenud mustikaid, siis oleks tahtnud, et seal jookseks ka koerad.
Kella neljaks kogunesime jälle kokku, lugesime ennast mitmeid kordi üle ja siis sõitsime ära.Nagu külmutusautos.

Aga meil sadas vihma!

Kuulsin seda mingil hetkel linnukese kallal tegutsedes - rabistas vastu akent. Kui mina majast välja pääsesin, säras päike ja vahepealse vihma päriselt olemist tõendas ainult kleepuv õielehtede kiht kõnniteel. Ja mõned loigud. Vääääga üksikud.
Tänane menüü siis: scissorostrum dubium, lendrebane ja hõbemarmosett.
Paberijama rohkem kui asja ennast. Mina võtsin linnukese. Tagasihoidlik nagu ma olen. Kuna mul  polnud aimugi, kes meid juhendama tuleb - erinevatel  päevadel on erinevad residendid - siis polnud ma kindel, kas saan nende huvitavamate asjade puhul piisavalt juurde küsida. Ja noh, nagu selgus, polekski see võimalik olnud.
Homme on laupäev ja ma otsustasin kaasa teha kultuurireisi. Eks näe, kuidas see kulgeb.
Jaa, ja siis ma pidin peaaegu infarkti saama (milistes organites võib tekkida infarkt?) - nägin koolist tulles üht tädi kahe itaalia väikehurdaga, kes olid rihma otsas ja jooksid ratta kõrval! Olin neid korra ka varem näinud aga tookord kõrgelt aknast ja selle peale, et keegi kuskil järsku kilama pistis. Aknast vaadates nägin kahte tumedat koera jalgratta kõrval ja tädi selle küljes. Teisel pool heki oli punane kass. Issake! Kujutage ette, kui palju kisa ja valu, kui need ratta kõrval jooksvad kodarad teisel pool ratast asuvat kassi peaksid nägema! Ma ei julgeks iialgi sellist üritust ette võtta.
Kell on kohaliku aja järgi 21:27. Kohe kaheteist tunni pärast peaksin startima umbes 50 km kaugusele rahvusparki. Seni ma ei tea veel, kuskohas on "meeting point" - kodukal seisab endiselt "to be announced". Or not to be?

Pikk neljapäev

Patoloogid peavad olema sellised väljapoole elavad inimesed. Selle jaoks on mingi välismaakeelne sõna ka. ma tean, aga ma hea meelega kasutaksin nüüd mõnda aega Eesti keelt. Vahtides ja näppides päev otsa neid külmi ja kangeid, tükke ja lärakaid.... Sa pead oskama ennast kuskil välja elada ja sellest ilmselt ei piisa kodus vastujooksvast rõõmukarjast vaid ilmselt pead ennast ka vahel täis jooma või vähemalt korralikult pidutsema.
Mina püüan siin oma päiksekiiri peale kooli laugukutsikaid vahtides ja need on siukesed tõeliselt head tegelased!
Täna - oli saadaval kellegi tagaaiast leitud konn ja kinkajou - mesikaru vms. Mõnus, lahe, ilusa karvaga ja ilmselt elusana ka pehme loom. Lemmikuna ettearvamatu - võib rünnata, hammustada ja küünistada. Varustus selleks on olemas. Lasin seda rahulikult noorematel teha -  no konna ma ka endale ei rabanud! - ja siis, kui asjad arutatud, selgus, et noored asja lõpuni korraldada ei jõua - neil on peale lõunat tunnid! Tänan väga! Nojah, vaatasin asjad ja tükid siis ise üle, kirjutasin protokolli valmis ja kui ma siis koristama hakkasin, saabus mutt. Ei, mitte see, kes elab korteris nr. 8 ja kellele parkla üüri peab maksma, vaid ilus, must, tihda karvaga. Ei olnud kange. Üsna painduv - kaelalülid oli kuri kass tükkideks murdnud.
Noh, kuna see oli dr. Kik sõbra kassi toodud, siis oli ta palunud mul see võimalusel lahti lõhkuda. Kuna tema oli mulle paar tundi tagasi loomaaiapileti toonud, ei saanud ma keelduda. Ei tahtnudki. Tegin ka selle ära. Lõptasin kella veerand kuue ajal. Kogu paberimajanduse.
Aga algus oli täna kell pool kaheksa - kooliteel nägin jänest ja puha - residentidel on neljapäeviti selline slaidide vaatamise tund, mille on kokku pannud - ma ei tea, kes. Ettevalmistus European Board eksamiks, nagu ma aru sain. Mingi kaks-kolmkümmend pilti jälkustest, erinevate küsimustega - Medical diagnosis, Cytological diagnosis, Differential diagnosis jne. Siis igaüks kribab endale, mis ta arvab - erinevad loomad, erinevad organid, parasiidid jne. Ja kui ring täis saab, siis arutatakse asi läbi ja näidatakse õiget vastust. Mulle meeldis see,et loomade puhul, mida ma tundsin ja teadsin, ma palju ei eksinud. Mingi kõvakäpapadjahaiguse - issake, kui kohmakalt see eesti keeles kõlab! - panin sajaprotsendiliselt täppi. Aga noh...
Siis olid ettekanded - mina oma surikaadiga, Patty ja Bert oma lumekaku ja meriseaga. Nii tore oli neid jälle näha!
Ja muidugi jooksid kõik asjad üksteisele otsa. Aga kergeid päevi on olnud küll, nii et virisemiseks pole põhjust.

Unine kolmapäev

Algas varase ärkamisega. Unenägudest. Olen siin hakanud eriti kummalisi unesid nägema. Tea, kas olematust padjast, lauguperest akna taga või koerapuudusest. Muu on nagu üleelatav.
Aga noh, mis ma siis ikka edasi põõnan. Koperdasin ringi ja läksin kooli.
Üks pisike kameeleon - mune täis ja maks läbi. Paar abstsessi moodi asja ka ning Ca-puudus. Aga jälle miski, mida ma nii lähedalt kunagi näinud polnud.
Haigutama hakkasin juba lahanguruumis. Ja bussi peal. Ja siis istusin muidugi selle kaugelesõitva bussi peale. Õnneks tuli mulle meelde, et kuskil sellel marsruudil nägin loomapoodi. Peale mõningaid otsinguid ja võitlusi unega leidsin selle üles.
Noh, natuke kobedam aga... no mis sa ikka tahad, eks ma olen neid näinud ka.
Tulin koju ja tukkusin kaks tundi.
Siis tegin valmis oma surrikaadiesitluse ja lõpetasin selle sujuva üleminekuga leptospiroosile. Noh, huvitav lugemine mõlemad teemad aga ma üritasin teha vääääga kokkuvõtlikult.
Ma tahaks ikka rohkem pildistada aga see läheb siis väga teiste inimeste eludes sorimiseks.. Nii ma piirdun mõnedega. Täna õnnestus teha natuke parem pilt ehk sellest lastevedamise jalgrattast:

Ja see seisab kõige tavalisema maja ukse ees. Siin on üldse enamus sellised meie mõistes ridaelamud. Aknad avanevad otse tänavale ja möödakäijatele. Mõni katab oma aknaid, mõni mitte. Ja mulle tundub, et kui, siis pigem päikese eest.

Teisipäev vol 3

Kuna mul on aken kogu aeg pärani lahti, ärkan öösel vahel üles sellepeale, et linnud kisavad. Noh, neid on siin igasuguseid aga kui lauguvanemad karjuma pistavad siis ma olen pisut mures. Täna poole kuue ajal oli taevas selline:

Tegelikult oli seal üks lahe hele koht ka aga see jäägu teistele saladuseks :)
Hommikul polnud mul aega tibusid üle vaadata - tegelikult oleks võinud - niikuinii jäin õigest bussist maha - ja nüüd, koolist tulles oli hea meel neid kõiki näha. Nad väidetavalt pole head sukeldujad. Seda on aru saada. Minu arust on neil tagakehas mingi õhupall kinni sest isegi kui nad üritavad sukelduda, siis esimesel hetkel plumpsavad nad kogu kerega, pea ees, vee alla, aga hetke pärast tõuseb tagumik pinnale. See on siuke halenaljakas.
Töötegemisest on siin maal ikka hoopis teistmoodi arusaamine. Kui ma kella poole kaheksa ajal kooli poole lähen, siis igal pool töö käib - kraanad vehivad nokkadega ja tõstavad igasugu asju, mehed oranžide vestidega veavad midagi, paigutavad asju ümber, TEEVAD midagi.  Keegi ei vahi niisama, ei õpeta, ei pea koosolekut. Kuna linnas käib uskumatus koguses teetöid, siis on seda kõige parem jälgida. Igal ristmikul või sellega sarnaneval kohal on mõni oranžis vestikeses mees, tavaliselt mitu, ja nad aitavad hädasolijatel aru saada, kuhu nad peaks pöörama, kui nood on kuskile valesti sattunud vms. Või siis reguleerivad liiklust. Ja keegi pole mossis näoga! Ja keegi ei istu lihtsalt kuskil autos vms, selleks, et tööl OLLA.
Lasterühmade liikumisel hüppab üks täiskasvanutest ennastsalgavalt keset teed ja seisab rinnaga/rindadega autodele ette ning ajab naeratades kõik laiali, mis tal on. Teises suunas seisab siis teine kaasasolev täiskasvanu samamoodi. Autojuhid ka naeratavad, jäävad seisma ja lasevad kamba üle.
Ilmselgelt on siin liiga palju inimesi.
Täna oli minu katkuda üks Bahama part, kellel ilmselt oli vistseraalne podagra ja mille põhiliseks tunnuseks pidigi olema see, et nad kukuvad jala pealt surnult maha, ning siis teistel tudengitel üks treeningkana tibu. Neid peetakse mingis loomaaias koos jaanalindudega (!), et kanatibud õpetaksid jaanalinnutibusid nokkima. Need pidavat isegi nokkima aga, noh... loomaaedu on neil siin ju  ka palju.
Mingil hetkel, kui olin oma linnukesega ühele poole saanud, muutusid kõik äkki elevaks. Toodi üks.... noh... see ilma jalgadeta asi. Ma uurisin hoolega oma pardi maksarakke edasi. Õnneks selgus, et see oli toodud DW... ehk Dutch Wildlife maeiteamisiganes poolt, leitud surnuna, üsna pisike, kuivanud ja mitu päeva vana. Nii et  erilist õppeotstarvet see ei etendanud. Olevat olnud mingite traumatunnustega ja arvatavasti jalgratta alla jäänud.  Noh, see nüüd ka ilus ei ole.... Pidin temast korra mööda minema. Tundus siuke õnnetuke silmanurgale.
Peaksin nüüd ära otsustama, kelle kohta ma oma selenädalase ettekande teen - valikus on see sinipea aara ja surrikaat. Ma muidugi ei kahhtleks hetkegi, aga minu arust, niipalju, kui silmadega üle hollandikeelse lehe lasin, eii leitud sellel surrikaadil midagi erilist peale kopsupõletiku. Oleks siis kena teada, mis selle põhjustaja oli aga kuna tegemist oli seisnud loomaga, siis sealt midagi välja külvata oleks olnud suhteliselt mõttetu.
Aga ma pean veel asjasse süvenema.

Neli laugukutsikat on alles!

Nägin neid täna koolist tulles! Jeee! Vaatasid mind siukese tüdinud näoga väheke. Muidugi olid inimesed neile visanud hulgaliselt saia jne - meie kliimas on linnud muidugi suvel nälgas!
Esmaspäeva hommik tähendab uusi tudengeid - seekord kaks vanemat meesterahvast ja kaks tavalist tudengit. Ma ei pannudki tähele, kas need tavalised olid mõlemad naisterahvadvõi ei.
Täna oli demonstratsiooniks üks ronk/vares/hakk - ma ei tee neil siiamaani vahet - kuskilt teaduskonna õuelt - majahoidja oli leidnud - ja reedel (meenutame, terve nädalavahetuse on olnud 30 kraadi ringis...) surnuna leitud metskits. Protokollisin ja sonkisin väheke seda kitsekest ja nagu lõpuks selgus, ka esitasin seda. Nojah.
Käisin seal lao moodi poes. Oleksin peaaegu ostnud ühe kokteili - need on siin siukese mõjusa suurusega pudelites - 700 ml. Oli valida Cosmopolitani, Sex on the beachi ja Mojito vahel. Kuna hinda polnud kuskil ja ma ei suutnud otsustada, kas proovida midagi uut või jääda truuks vanale maitsele ning selles pettuda, siis jäigi ostmata. Tulin koju ja jõin ohtralt külma vett. Ma arvan, et see oli kõige parem. Huvitav oli see, et kes poes kotiga oli, pidi selle kassas ette näitama. Noh, mina olin seljakotiga. Torkasin onule oma kummikutes läbihigistatud sokid ja higised teksased nina alla. Ta väga ei tahtnud süveneda.
Ma vaikselt juba planeerin, kuidas ja mida koju kaasa võtta. Et neljapäeval peab ka sellest poest seal läbi jõudma jne.... Aga võib ju ka kolmapäeval...
Täna koju jalutades nägin lahedalt koera rõdul tänavale vahtimas - siuke segavereline hundikas, ma pakuks. Püüdsin teda pildistada aga fotokas oli kotis läinud videorežiimile. Ja siis ei tulnud sellest midagi välja.
Hommikul klõpsasin oma sissekäigurõdust ka pildi - ma ei tea, kas see bassein ei pea õhku või vett või kumbgi aga igatahes hommikuti on ta alati selline:

Soe pühapäev

Hommikul ehmatasin ennast üles selle peale, et päike säras kõrgel taevas ja ma olin kindel, et olen kõik plaanid maha maganud. Kell oli pool üheksa...
Üritasin veel natuke magada aga siis oli ikka juba liiga palav. Ajasin ennast üles, tegin oma hommikutoimetused, panin selga nii vähe riideid kui veel sündsusepiir lubas ja läksin välja.
Sain pildi teha ka meie uksetagusest - see nägi suhteliselt viisakas välja - see on siis meie nn sissekäigurõdu:

Laugupere solistas mõnusalt oma poole peal. Nägin kolme poega. Aga üks tegelane toimetas veidi kaugemal ja vedas üle kanali rohukõrsi - seda oli nii tore vaadata. Avastasin ka teisel pool silda laugud. Üks sõna ostseses mõttes kiusas ühte parti - ujus sellele järele ja ajas igalt poolt minema.
Kuna on pühapäev ja kõik oli jube vaikne, otsustasin linna poole astuma hakata ja kui mõni bussipeatus ette jääb, vaadata, kas on lootust ka natuke maad bussiga sõita. Õnnestuski. Jõudsin kolmveerand üheteistkümneks keskusesse. Sealgi oli vähe inimesi. Ja kõik kohad olid kinni. Kuna see koht, kus ma teadsin postkasti olevat - need on siin poodides sees - ei paistnud pühapäeviti üldse lahti olevat, läksin välja ringi lonkima. Kanalid olid paate täis - neid oli seal igasuguseid - ühes oli isegi koer - uhkelt juhi kõrval aga selleks ajaks, kui ma tabasin, oli ta seda pidi, et enam pilti teha ei saanud.

Paatide ja igasuguste muude veesõidukite vahele mahtusid ka pardid ja süstasõitjad:

Ja muidugi hakkasid inimesed nendesse välikohvikutesse kogunema. Kuna mul oli ikka veel aga, läksin võtsin Starbucksist ühe külma maasikajoogi ja kõndisin niisama ringi. Silma jäi siuke silt:

Noh, kivitänavad on siin tõepoolest suhteliselt konarlikud ja oma nina ette tuleb korralikult vaadata. Ja siis vahtisin poeaknaid ka. Kuna viisakas oleks mõnes ikka ära käia, eksole!

Mugav, eksole! Umbes nii et otsige paras raha ukse taga valmis. Ma küll ei proovinud aga olen kindel, et Visa seal jälle ei tunnistataks.
Käisin siis mõnes poes, midagi huvitavat ei jäänud meelde. Aga selliseid tarbeasju ikka kogunes natuke. Kuskil kella kolme ajal otsustasin, et nüüd ikka juba aitab ja läksin veendusin veel viimast korda, et kirja vanematele mul täna postkasti visata ei õnnestu. Tuli minu numbriga buss ka - istusin peale ja..... buss sõitis hoopis teise suunda. Kui nüüd plaani pealt vaatama hakkasin, siis seal kandis polnud ma siiani käinud ja väga ei plaaninudki. Aga kuna nägin aknast ühte loomapoe silti, siis tekkis esiteks kujutlus, kus ma olen - kaardi peal olen nad ju kõik üles otsinud, ja teiseks ilmselt lähen ja käin seal ikka ära millalgi.
Noh, tegin siis tiiru bussiga ja jõudsin lõpuks jälle kodusadamasse ka. Kuna mu tuppa pealelõunal enam päike ei paista, siis naudin nüüd oma toa jahedust. Külm vesi külmutuskapist ja lonks jogurtit - ja jalad voodi peale - elame edasi!
Rohelist on siin linnas palju. Aga enamus on tõstetud kõrgemale. Ka nii kõrgele:

Oma bussisõidul nägin ühte laste mänguväljakut. Väga tore - kiiged ja ronimispuud ja igasugused atraktsioonid, palliväljak ja.... kivikattel. Ma ei tea, kas sinna lapsi ka ilma põlve-, küünarnuki- ja hambakaitseteta lastakse. Mina ei laseks.
Ja jälle üks näide Hond toiletist:

Ma arvan, et ei virise enam kunagi Mustamäe majade vahel lokkava heina pärast - parem see, kui 3x4 m niidetud muruplatsi ja ülejäänud elu kividel.

Teine laupäev

Kuna ma pole tänaseks mingeid üritusi plaaninud, pole ma suutnud ka otsustada, kas täna üldse välja minna või ei. Laugud tegid pisut imelikku häält. Kuna ma pole kindel kas ma ka eile kõiki nelja poega nägin, siis olen pisut mures.
Uurisin Social programme`i - järgmisel nädalal peaksin saama loomaaia pileti. Siis võiks ühel nädalavahetuse päeval seal ära käia. Ja ikkagi peaks vast mõnel organiseeritud ekskursioonil ka käima - täna, näiteks, oli reis Haagi ja Delfti. Nõme on natuke ainult ühikas istuda ja kududa. Kuigi siin on nii mõnus vaikne! Kui just need tibud seal väljas imelikku häält ei tee. Kaks kajakat tiirutab ka siukese imeliku näoga ringi...
Kõik nina toast väljapistmised ähvardavad mingi väljaminekuga. Aga kuna sel aastal DEWd ei saa, siis on natuke nagu lahedam. Samas tahaks ikka koos oma kallitega ka Lepaninas paar päeva olla. Merd tahaks!
Kudumine, magamine ja kirjutamine on tänase päeva märksõnad. Natuke kangeks kisub. Peaks ikka vist enne pimedaksminemist ühe tiiru neid lauke käima ja vaatama. Tea, kas nad õpivad lendama vä? Aeg-ajalt kostub hirmsat pladinat ja mõni paneb siukese hooga diagonaalis üle kanali. Teised sugevad ennast samal ajal ükskõikse näoga. Ehk on ikka kõik korras ja alles!
Natuke liiga palju aega on enda ja oma mõtete jaoks, ma saan täitsa aru. Kududes tekib ka liiga palju ideid uute projektide jaoks. Aga uus sall katab juba mõnusalt jalgu kui akna all istuda :) Enam pole mugav seda igale poole kaasa tassida. See on natuke jämedamast lõngast ka kui eelmine - tea, kas koos äärepitsiga mahubki läbi sõrmuse? Peaasi, et on ilus ja soe!

Neli nädalat veel

Ma olen nii mures nende vesikanapoegade pärast, et tahaks iga varese- ja kajakakisa peale välja tormata. Kuigi see ei pruugi olla üldse nendega seotud.
Esimest korda läksin täna ilma jakita välja ja võtsin isegi õlapaeltega pluusi kaasa, et panen pärast selga. See mõjus - konditsioneeritingimustest väljudes oli taevas suhteliselt pilves. Tuul on ka aga kui juhtud kõndima päikesega tänavapoolele ja tuul parajasti peale ei puhu, lämmatab ikka.
Tänane menüü - senegali papagoi ja kitsetalleke. Seekord tõesti päris kits. Aga kuna pärit Artisest - see on see loomaaed, mis on keset Amsterdami kesklinna - siis liigitus loomaaialoomaks ja anti eksootikutele lõhkuda. Ma polnud kummastki eriti huvitatud aga kuna see linnuke kippus nagu ripakile jääma, siis mõtlesin, et teen ära. Seda enam, et kaks tudengit tegid oma eksamit ja rohkem meid ju polegi kui veel kaks ja mina. Seekord oli ka Carlos eksootikutes - resident Kanadast aga minu arust ikka hispaanlane. See, kuidas ta suuri loomi laiali lõhub, on ikka fantastiline - selle hülge tükeldamiseks kulus tal paar silmapilku. Vaeseke, ta on järgmise nädala meie poolel - siis alles näeb pisikesi asju! See papagoi oli mingi 130 g või nii - päris suur võrreldes nende 10-grammistega. Ja nüüdki käis ta ja imestas, kuidas on võimalik nii pisikest asja lõigata. Mulle tegelikult meeldis kokkuvõttes see lahang - polnud erilist sodimist ja ma sain kõik asjad ilusti, puhtalt välja. Isegi nägin enamust asju kohe ja kuna üks eksamitegijatest aitas mul vahepeal protokolli täita, oli see lõpuks päris tore tegemine.
Järgmisel nädalal lähen kliinikut piirama. Viisakas oleks enne juhatajale kirjutada vast ja ennast meelde tuletada.
Täna mõtlesin, et vaatan, milline buss tuleb ja siis otsustan, kuhu ja kas ma üldse jalutama lähen. Noh, asi lõppes neljatunnise lonkimisega. Aga tasus igas mõttes ära.
Sõitsin keskjaama ja läksin sealt üsna lähedal tundunud loomapoe poole teele. See polnud nii kerge tänu sellele tee-ehitusele, mis siin käib. Kui olin õigele tänavale jõudnud, avastasin, et olin esimesest juba mööda vuhisenud. Sel tänaval pidi olema kaks loomapoodi - üks majas nr. 66 ja teine 412. Kuna ilm oli ilus ja olin jõudnud oma hommikusöögi just enne pealelõunast äratulekut alla kugistada, siis otsustasin juba sealkandis olles seal kaugemas ka ära käia. Ja kõigepealt siis. Noh, teekod kujunes umbes nagu Tähtverest Annelinna. Leidsin maja number 412 üles, selles asuva poe ka - tegelikult on sellel tänaval igas majas pood või mõni muu asutus, kaks tükki kümnest juuksurisalongid - neid on siin ikka meeletult palju. Pood nagu pood ikka - ei midagi erilist. Plusspunkti sai ühe kassitunneli eest, millele oli kirjutatud, et sobib ka tuhkrutele. 35 cm pikkune toru! Tuhkur paistab mõlemast otsast välja!
Aga ok, tagaruumis paitsid akvaariumid ja ma ei läinud kontrollima, kas seal kõikides ka vesi sees on...
Olles natuke ärevil teadmisest, et kuskil VÕIB olla mõni jalgadeta asi, ehmatasin peaaegu luksumiseni, kui järsku ühes kassipesas miski ennast liigutas. Kass! Elus kass! Soe ja pehme! Mitte kange ja külm. Ma isegi suhtlesin temaga kuigi ma pole üdse kassiinimene. Tema suhtles minuga ka ja kadus siis riiulite vahele minema. Ma veel mõtlesin endamisi, et ju läks kõrvalpoodi sest uksed olid kõigil poodidel lahti ja kõik müüjad, kellel parajasti teenindatavaid pole, istuvad poe ees ja uurivad oma telefoni.
Hakkasin siis tagasi kõmpima. Ülejärgmises poes nägin läbi akna valget kassi. Kuna see oli riidepood ja kass istus põrandal, mannekeenide vahel ja haigutas, siis ma lihtsalt imestasin. Loomapoe kass oli kolmevärviline.
Riidepoodi ma ei länud. Veidi aja pärast olin kindel, et nüüd ikka olengi lolliks länud sest raamatupoe aknal magas kass. Ma pidin sisse astuma ja veenduma, et see on ka päris. Oligi.
Ja mingi maa pealt nägin ühte ümbes viiekümnest söögikohast sellel tänaval, mille uksel oli selline silt, nagu siin on parkides - meie mõistes märk "Liiklemise keeld" ehk lihtsalt hoiatusmärk, valge ring punase servaga, keskel koer ja koera küljes pikk rihm. Tollel poeuksesildil oli lihtsalt koer valges punase servaga sõõris. Mina tõlgendaksin seda, et ole valmis poes koera kohtama vms. Paraku oli sel uksel ka silt "Suletud". Nii et ma täpselt ei tea, mis see tähendada võis. Aga võimalik, et ma sattun sinnakanti veel sest leidsin ka ühe toidupoe, kus hinnad olid veidi odavamad.
Muidugi polnud majas 66 mingit loomapoodi. Nii et enam-vähem pooli lubatutest ikka lihtsalt ei ole.
Nädalavahetus. Magamine, ma loodan. Lubas ilusat ilma.
Täna ühikasse jõudes oli vennastuv seltskond sissekäigurõdul ennast juba sisse seadnud. Põhjanaaber ka ja ta muidugi kasutab alati juhust oma emakeelt rääkida. Küsis, kas ma tulen ka päikest nautima. Ma ütlesin, et olen seda viimased neli tundi juba teinud ja tulin tuppa. Kuulsin veel naabrite imestust selle kohta, miks ja mis keeles me räägime :)

Esitlus esitatud

Häh, lihtsalt rääkisid kogu loo uuesti ja ilustatult ära, põhirõhu panid edasisele tegevusele ja kõik!
Igatahes nüüd pühendume surrikaadile. Ilmselt. Järgmiseks neljapäevaks.
Tänane valik oli: muflon - mina arvasin, et lihtsalt kits - sry! - mingi pardipoeg - üsna täismõõduline - ja sinipea aara - blu-headed makaw - ma ei tea, kuidas see asi tegelikult eesti keeles kõlab.
Osa edasisest jutust ei sobi lugemiseks lastele, nõrga närvisüsteemiga inimestele ega südamehaigetele.
Võtsin aara. Seda kitse ma poleks tahtnudki. Sarnaneb liialt lehmaga ja ausalt öeldes arvasime me kõik, et see on suurloomapatoloogidele mõeldud kits.
Lind on lind. Siukese õela näoga tegelikult. Aga muidu nad ei pidavat olema - ma ikka iga kord üritan lugeda ka midagi iga uue asja kohta, mis ma näen või teen.
Ja kuigi kõik valmistusid selle, noh, issand, Koltsovi lemmik - appi! - klamüüdia! - leiuks, oli see linnuke parasiidivaba. Neil pidigi vähe parasiite olema. Vat!
Aga see, rumaluke, oli ühe sarapuupähkli purustamata alla neelanud ja see oli tal pugust läbi länud ning söögitorusse kinni jäänud. Anamneesis oli, et oli nähtud nokast vett tulemas. Noh, ega sel veel polnudki kuskile minna - pugu oli ka seemneid täis, samuti lihasmagu. Soolikad hemorraagilise diateesiga. Kõlab uhkelt, eksole! Tegelikult jube loll viis suremiseks. Nälgid surnuks, endal kõht head-paremat täis. Mul oli temast kahju ja ta pilk ei tundunud ka enam nii õel. Eriti pärast seda, muidugi, kui tal oli pea kerest eraldatud ja aju välja õngitsetud.
Aga tol pardipojal leiti mingi mükoplasma.
Mufloni  oli omanik maha lasknud, et lahangule tuua. Oli teine pikemat aega pasandanud ja kõhnunud. Muidugi on eriti nutikas sellisel juhul lasta läbi süda, kopsud, maks jne. Jummala eest, ära sa pähe sihi!
Nii et ajudeta inimesi jätkub siin ka küllaga. Teoreetiliselt peaks neid kümme korda rohkem olema kuna Hollandi rahvaarv on mingi 14 miljonit vms.
Aga neil on kümme tuhat ruutkilomeetrit vähem maad. Ja neil pole hunte! Ega karusid. Ja kährikkoeri! Sellepärast peavad neil mägrad kirsse sööma.
Täna jalutasin jälle ühe loomapoe otsingutel ringi. Lubatud aadressil seda polnud.
Üldiselt on see juba mitmes. Otsingule inglise keeles sain 19 vastet, kohalikus keeles veel 11. Olen tabanud kahte. Vähemalt kahte pole ma kirjeldatud aadressilt leidnud.
Mul on jube kahju nendest koertest, keda täna mööda kivitänavaid ringi jalutati. See ju õhkab veel eriti. Ja kuumadel kividel käppadega paterdada... Utechtis on weer.nl andmetel täna 27 kraadi sooja aga kitsastel kivitänavatel kuhu päike otsast sisse paistab ja tuul just piki tänavat ei puhu, hakkas isegi minul palav. Muidu on tuult küll ja päris mõnus. Üldiselt kohalikud räägivad siin ka iga päeva kohta, et see on kohaliku suve ainus ilus päev - noh, nagu Eestiski.
Õnnestus pildistada ühte varianti sellest tranduletist, mida kunagi varem kirjeldasin.

Ja kuna neil siin on maad inimese kohta vähem, siis kasutatakse see kõik ära. Kuigi minu arust võiks olla rohkem muru. Kivi on muidugi kergem hooldada ilmselt. Nii kasvab ka sellises kohas roos:

Ja eriti armastavad  nad tokkroose - neid on igal pool:

Eile olin tunnistajaks sellele, kuidas mu ees kolm kasti õlut üles toodi. Meie korrusele... Täna tulles nägin, et rõdule oli pagutatud bassein - noh, siuke täispuhutav aga päris suur. 

Tudengid....

Tabasin täna ennast inglise keeles teekonda koostamast. Mõttes. Kümne päevaga.... Huvitav, kas Hollandi keeleni jõuab ka kord?

Olen pidevalt unustanud kirjutada, et meil siin käib ka oma olümpia! Utrechti ülikool on ilmselt üks nendest baasidest, kus toimub European Youth Olympic Festival vms. Kodukas on neil ka Utrecht2013.com Aga kuna minu jaoks tähendab see kombinatsioon midagi muud, siis pole ma seda lehte ka külastanud, et endale asju selgemaks teha. Igatahes praktiliselt tähendab see seda, et just see teaduslinnak jne on täis pubekaid, kes lisaks muule kõigele on veel üsna ülbed ka - ikkagi noored talendid ju! Eile jooksis minust praktiliselt üle keegi tumedat verd neiu, kelle rinnalt jõudsin lugeda Šrbja vms. No aga eks ma ikka koperdan ise ka liiga aeglaselt - vanainimese asi. Täna nägin imelikult sõitvat autot suure kirjaga Latvija. Rääkimata hordide kaupa ringi kulgevatest sarnaselt sportlikult riietatud noortest. Noh, see jama peaks homme läbi saama.

Pool tunnikest tagasi kõlistas siinkandis ringi ilmselt kohalik jätsiabi. Ma küll ei jõudnud lugeda, mis selle auto peale kirjutatud on aga nii see asi käitus.

 

Minu mägrapiiga

Mulle meeldivad hirmsasti kõik need loomad, mida ma siin pean lõhkuma. Või, noh, enamus neist. Kahju on mul küll kõigist. Eriti nendest, kes muidu ka armsad on. Ja karvased. Ja soojad. Ma tahaks need lahatavad ka ikka üles soojendada.
Täna olin esimesena kohal ja rabasin endale mägra. Valikus olid veel kanaarilind ja karihiir.
Minul oli väga huvitav.
Pärast käisin loomapoes. Ei midagi. Beaphar on igal pool tugevalt esindatud.
Ja siis nägin pargis üht tädi, kes pakkis sellise minirolleri moodi asja alla korvi pügatud Ötsuka moodi asja ja sõitis siis minema. Hond toiletid ongi siukesed paari ruutmeetrised muruplatsid siin. Muu kõik on kivi. Ju ta käis siis hondiga toiletis lihtsalt.
Lastele ei minda lasteaeda järgi mitte mersu vaid vana jalgrattaga ja pannakse nad taha pakiraamile jalakaitsetega korvi istuma. Tegusamatel emmedel on jalgratta ette konstrueeritud siuke pealtnäha vineerist käru, kuhu paigutatakse siis vastavalt vajadusele kas lapsed või toidukotid.
Homme pean esitlema oma eelmisereedest kurge. Tahan üllatada ja teha selle hollandi keeles. Ehk nad siis muud ei pane tähele :P
Variandina B on mul ka inglisekeelne tekst olemas - kui sõnadest puudus tuleb. Kui just palju materjali pole vaja tükeldada, siis on aega üleliiagi. Ja mul on palju juttu sellest kurest endast ja tema osast Jaapani ja Hiina mütoloogias ja uskumustes. Minu jaoks ongi huvitav iga uue liigi puhul selle kohta võimalikult palju uut ja huvitavat teada saada - noh, ütleme ausalt, keda need rakud huvitavad!
Minu arvates on siin hirmus popuraarsed asjad hortensiad - nii valged, lillad, roosad jne.

Ja eile lendas meist mööda siuke as:

Tegelikult ei olnud udu ega miskit aga ju ma püüdsin värisevi käsi suumida.

Uue bussiga

... jõuab ikka väga vara kohale. Peale kaheksat olen juba valmis laibaruumis. Aga järgmise bussiga jõuan jälle nii napilt, et igaks juhuks seda ei kasuta.
Kui täna hommikul oli valikus paar päeva tagasi autoallajäänud mäger, mingi linnuke, 3-nädalane mangustilaadne olevus, sünnitusel surnud merisiga ja surrikaat, siis võis ju arvata, et ma viskun viimasele otsa ja enne sealt ei lahku kui teatavaks tehakse, et tegemist on leptospiroosikahtlusega. Igatahes. Tööd oli palju, inimesi vähe, sain päris üksi nokerdada. Ma pole kindel, kas kõik asjad, mis karbikestesse said, ka õiged markeeringud peale said aga...  Ilmselgelt ma ei saa sellist looma enam mitte kunagi nii lähedalt näha, katsuda ega uurida. Ma ei teadnud, et neil on keset selga selline karvapööris - just seal, kus need triibud on - et osa karvu kasvab sealt ettepoole ja siis ülejäänud suunduvad tahapoole. Ja hambad on neil nii huvitavad - ma algul vaatasin, et topelthambad aga eespuri- ja purihammastel on kroon nii sügavalt kaheharuline, et tundub, nagu oleks kaks rida hambaid. Ja küüned on sellised nagu ülipikaks kasvanud tuhkruküüned. Kuna see konkreetne isend oli surnud juba laupäeval - meenutame - täna on teisipäev! - siis oli sisikond juba üsna lagunenud. Aga leptospiroosi tunnuseid polnud küll mingeid. Hunnik kotikesi läks nii külma kui muudeks analüüsideks. Kui ma pärast arstile helistasin, siis see rääkis, et ta ravib teisi samasuguseid penitsilliiniga ja neil on juba natuke parem. Sama pere inimesed pidid samuti haiged olema.
Käisin ühes loomapoes. Siukeses pisikeses. Ei midagi huvitavat.
Ja täna on päris soe. Mulgi hakkas soe juba linna jõudes. Kuna täna oli ka suurem lahanguruum kogu aeg hulgaliselt ülelaibastatud, siis olid kõik konditsioneerid ja ventilaatorid maksimumvõimsusel töös ja minul kohati ikka päris jahe. Meie uksetaguse aromaatsuse kindlustas too pisut punnis mäger. Nii ma siis sulangi tavaliseltt üles alles millalgi koduteel. 
Hommikul tabasin ruiklaste pere hommikustelt enesekorrastusprotseduuridelt.

Seal nad vist ööbivadki. Nad ei tule veest päris välja vaid teevad kaldataimestikule pesa.

Malbe esmaspäev

Ma olen tõeliselt tänulik iga öö eest, mis mul lastakse olla unenägudes oma kallitega! Kuigi asi oli seotud mingi sõjaga ja Rimadyli süstelahusega(!!?!!), oli olemas Danni ja Harri käis ka korraks läbi. Mu ainus mure oli see, et kuigi Danni on valvekoer ja annab võõrastest ilmselgelt märku, võivad nad ta maha lasta. Mingi hetkel oli ta must, valge krae ja laikudega aga kuna ta oli nii Danni moodi, siis me otsustasime Meelisega, et ta on ikka Danni. Mingil hetkel oli ta siis oma ruuge karvaga ka ja sirutas kõhtu sügamiseks.

Nüüd on siis ka meile natuke sooja jõudnud. Hommikul mõtlesin isegi korraks pikad püksid panna kuid piirdusin siiski ainult pikavarrukalise pluusiga. Õnneks. Sest püksisääri oleks raskem olnud üles käärima hakata. Kuigi siin ei huvita kedagi, mis ja kuidas sul seljas on.
Täna avastasin uue bussiliini, mis peaks teoreetiliselt minema sellest nurgatagusest peatusest otse sinna, kuhu mul vaja ilma, et peaksin jaamas ümber istuma. Homme proovin järele.
Laibalas oli kaks uut tudengit, enamus vanu oli kuskil ära - ma ei saa aru, kas nad ongi ainult nädalaks vä? Ja üks külmutatud linnuke demonstratsiooniks. Noh, vähe ikka! Uurisin siis veel tükk aega arvutist bussiplaane ja loomapoode. Natuke ikka oma kurejuttu ka. Nagu ilmnes, polnud mina ainuke, kelle protokolli masin reedel ära oli söönud. Salvestasin ka selle uuesti.
Ja ikka oli imelik ära tulla. Hoidsin kogu aeg telefoni peaaegu pihus, et vajadusel seda kuulda/tunda. Ei midagi. Võtsin ette jalutuskäigu lähedalasuvasse parki. Seal paistsid olevat kitsed, mingid lehmad lausa, vist ka mingid karvasemat sorti kanad. Aga kuna seal oli ka kari lapsi, siis ma ei hakanud asja vastu täpsemat huvi tundma.
Siin on kõik autod natuke väiksemad, praktilisemad. Džiipe olen näinud üksikuid. Väga palju on Forde, Volkswageneid, Opeleid, Fiate, Seate jne. Ja vanemaid autosid on rohkem.
Mul oleks vaja kedagi pudingukaussi lakkuma....

Pühapäev

Kella poole kümne ajal kostis kõrvalasuvast moslemikommuunist(?) mingit teistmoodi kellahelinat kui teistest kirikutest. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida.
Mitu päeva juba mõtlen, et peaks ühe korraliku supi kokku keetma. Kuna pidin minema niikuinii luurele, et kuskohast ma võiks hommikul proovida bussipeale saamist - siis suundusin mälu järgi teavitusbrožüüris nimetatud tänavate suunas. Traditsiooniliselt kujutavad kõik linnakaardid ju kesklinna ja kui sa pole just maailmakongressil, siis ära loodagi enda jaoks vajalikku sealt leida.
Seekord mu mälu ei petnud ja avastasin, et need tänavad kulgevad täpselt nii nagu ma ette olin kujutanud. Ja et muidugi asun ma täpselt kahe bussipeatuse vahel. Noh, minu arusaamise järgi peaks see jama kestma ühe nädala. Siis saab jälle oma kallite kanade juurest bussi peale.
Kuigi üks kahest lähimast bussipeatusest asub just poe juures, mida ma olen külastanud, otsustasin, et kuna ma niikuinii juba seal olen ja mine tea, kuidas homne päev kujuneb, supimaterjalid juba täna kokku korjata. Mis see värske kartul praegu Eestis maksta võiks? Igal juhul siinsete hindade võrdluse tulemusena otsustasin kooritute kasuks.
Tagasi jalutades tegin meelega väikse ringi ja lähenesin majale seni avastamata küljest. Mnjaa - seal on isegi mingi jalgpalliväljaku moodi asi.
See on meie boksi evakuatsiooniplaan:

Seletab ehk natuke minu keerulist kirjeldust meie eluruumidest. Muide, ma ei tea ikka veel, mis asub -1 korrusel lisaks neljale toale.:)

Ma ei tea, kas pikaajalisest koostööst ja -elust neitsidega vms, aga mul on juba pikemat aea sportlik huvi, kas seda põrandat, mis minu toas on, ja näeb välja väga kirju,  on võimalik  ka puhtamaks saada.  Täna võtsin põrandalapi ja kohe nühkisin üht kahtlasemat kohta. Tulutult. Vat siis.

Esimene laupäev

Bussid täna ei sõida - vähemalt need mitte, mis keskusest Aalbersestraatile tulevad - on ju ilus tänavanimi, eksole! :D Seega viitsisin minna ainult suhteliselt kohaliku poeni lõppenud vetsupaberi järele. Noh, lillkapsa tõin ka. Ja uue šokolaadi - huvitav, et see mul veel näost välja ei löö!
Eile õhtul maadlesin oma lahanguprotokolliga ja asi läks ka siinse kella järgi üheni välja. Mõtlesin, et täna saab ju magada aga ameeriklasest naabripoisi uksele hakkas kohalik tibin juba poole üheksast koputama ja see, mis puudutab kõrvalust, kõlab samamoodi nagu minu toa ukse puudutamine. Ega ma enam magama jäänud.
See-eest sain oma päevauinaku teha :) Maja on kohe vaikne kui keegi ei jookse pidevalt Josephi ukse vahet.
Mulle meeldivad siinsed rahaautomaadid. Isegi kuigi nad selle eest minu kontot röövivad, et mulle mu enda raha kätte anda. Kui SEB automaadist tahan näiteks 20 € välja võtta, siis saangi ma sealt kahekümneeurose. Ja vajutades nupule "50", saan viiekümneeurose. Seetõttu pean alati otsima teatud automaate, mis väljastaksid ka peenemat raha ja siis kombineerima "muu summaga", et mitte suure rahaga ksukil jänni jääda. Kuna olin suures sularahahädas võtsin siin esimesel korral ka 50, kuna ma ei tea siiani, kas ta võtab nn teenustasu iga korra pealt või oleneb see ka summast. Ja sain terve pataka - kaks kahekümnest ja kümnese. Teisel korral võtsin igaks juhuks nädalavahetuseks, et kui ei viitsi keskusesse minna, 20 € - ja sain kaks kümnest! Lahe! Swedbanki automaadist olen vist ka kunagi midagi võtnud aga selle kohta ma enam ei mäleta.
Laugud ehk vana nimetusega vesikanad ehk need, keda ma siin lihtsalt kanalipartideks nimetasin, näitasid mulle täna oma nelja poega. Ikka lahedad on. Mul  on ainult imelik neid siin passida sest keegi teine neid ei vahi.
Kuna täna on mingi tänavaremondi murdepunkt, ei liigu meie tänaval bussid ja üks ristmik, mis siiani oli poolenisti remondis, on avatud. Foorid veel ei tööta ja ma ei  tea, kas sellepärast, aga siin seisavad kaks oranži vestiga onu, kes liiklust reguleerivad. Noh, aitavad regulreeuda, pigem. Et kui vaja jalakäijail üle tee mnna, siis peatavad autosid - see on väga lihtne, sest mina olen üks umbes kümnest inimesest, keda ma üldse olen näinud siin jalgsi liikumas. Kuna meie tänavaots, kus siiani seisis betoontõke, on ka avatud, siis on see paljudele üllatuseks. Aga ka üllatunud autojuhid suunatakse rahulikult õigele teele.
Kuna ka ühistranspordi liikluskorraldus muutub, jagati keskjaamas - noh, seal, kus on rongijaam ja enamus busse ka ringid lõpetab/alustab - nädala algusest saadik voldikuid, kuidas bussiliinid nüüd sõitma hakkavad. See on minu arvates väga tore sest ega mina, kes ma ju uudiseid ei loe ega kuula, polekski sellest muidu ette teada saanud. Ja ega ma teaks seda kodulinnaski. Paraku jääb vahele just meie ühika juures olev peatus. Ja seda nädalaks. Eks ma homme hakkan uurima, kuidas esmaspäeva hommikul keskusesse saama hakkab. Sest hiljaks ei tahaks jääda. Võtavad veel mõne huvitava laiba ära!

Veel viis nädalat....

Üks asi, millega ma siin ikka alt lähen, on see, et ka bussi peab peatama, kui tahad peale mnna ja ukse pead ise lahti tegema nii peale- kui maharonides. Ükskord sõitis õige buss minust lihtsalt peatumata mööda. Õnneks on  keskmine intervall siin kümme minutit.
Täna oli valida algul mara - ma ei tea, kas eesti keeles on see ka nii - noh, see suur merisigalane - leemuri ja siis mingi pikasarvelise veise vasika vahel. Sulandusin algul leemurinokkijate gruppi. Siis toodi Jaapani kurg. Ja päeva lõpuks hallhüljes. Viimane oli küll juba paar päeva surnud olnud.... Haises nagu roiskuv kala ikka. Aaa... mingi 11-grammine lind oli ka. 
Kure sain nn endale. St et pean temast ka järgmisel neljapäeval ettekande tegema. Kuna meil on üks portugali resident, siis käivad kõik ettekanded inglise keeles. Kure sees oli päris huvitavaid asju. Pärast pidin selle saatnud loomaarstile tagasi helistama ja teatama leidudest. Nõu ei tohi anda - pead vaid rääkima, mida nägid.
Ma saan nüüd kätte kogu sauna selle eest, et olen igati ignoreerinud parasitoloogiat, linde, igasuguseid imelikke asju jne.
Aga ise ma siia ronisin.
Küsisin, kes saadab lahangule auto alla jäänud loomi - selleks on igasuguseid riiklikke ja vabatahtlikke programme. Ka maaomanikud jne. Niisama tee ääres vedelevat suvalist auto alla jäänud elukat ei tooda. Kalliks läheb. Kusjuures see minu kurg oli ka eraomandusest. Neil eelmisel aastal oli mitu tibu surnud süngamuste nakkustega - mäletate seda kelmikat hingetoruussi, kelle kohta mulle jäi meelde ainult üks lause - on pidevas kopulatsiooniasendis :) Ja siis nad tahtsid nüüd teada, kas jälle. Süngamust me ei leidnud, küll aga igasuguseid Eimeriaid. Ja terveid kohti väga polnudki.
Need loomad, keda me tükeldame, näevad tihti väga lahedad välja. Nagu näiteks see leemur või too lumekakk - jube nunnud. Pärastine pole muidugi enam nii armas... Sellest lagunevast hülgest oli lihtsalt kahju.
Juhendaja lubas mulle helistada, kui nädalavahetusel mingi huvitav või kiireloomuline asi peaks sisse tulema. Ütlesin, et niikuinii ma ei lähe sel nädalavahetusel kuskile kaugemale. Samuti lubas ta mulle hankida mingi loomaaia pääsme - neid on siin ju niiiiiii palju. Noh, ikka korraliku, suure loomaaia oma. Ma pean ainult ütlema, millal ma minna tahan.
Täna nägin turu kokkupanemist. Homme lähen uurin, kas seal mingit asjalikku kaupa ka on - noh, tooks kotitäie kartuleid jne.
Ma olen äärmiselt vilets šoppaja - miljonitel poodidel siin on igasugused allahindlused ja mina käin neist külma kõhuga mööda.
Tegelikult on hea nii vanana kuskile õppima sõita - saad pühenduda ainult õppimisele. Ei kõiguta sind kenad meestudengid - nende seltskonna jätan suurima rahuga teistele naistudengitele. Ma ainult ei mäleta et meil Tartus keegi ühikates niimoodi öösel lärmanud oleks - noh üksikuid hõikeid ju oli aga seda, et iga natukese aja tagant keegi kuskil röögiks, seda vast küll polnud. Või ei mäleta ma enam üksikasju. Ma imestan, et keegi sellistele lihtsalt peksa ei anna. Muidugi võin ma ju minna ja seda teha...

Neljapäev

Tänane saak oli selles mõtes kesine, et ohvreid oli ainult kaks - pisike nahkhiir ja lumekakk. See viimane oli tõeline iludus - mingist loomaaiast, siin kohalikust. Emane, 7-aastane lind. Neerupuudulikkusega. No sealt sai igasugust materjali. Mõned kärbsemunad maost, täid sulgedest, igasuguseid tükke siia ja sinna.
Sain jälle oma noori kolleege harida. Et miks tekib neerupuudulikkuse korral südame vatsakeste laienemine jne. Noh....
Hommikul pildistasin meie kanali pardipere. Kui nende juures seisma jäin, lasi üks täiskasvanutest tõelise alarmi lahti. Ma ei saanudki aru, kas hoiatuseks poegadele või kutsus neid ligi, et ehk antakse süüa.

Mind kohe huvitab, et mis sorti pardid need on. Teisel poole silda on pesakod sinikaelu. 

Veel sõidan iga päev mööda lamba- ja lehmakarjast - ju nad on mingid ülikooli loomad sest nad on üsna teaduslinnaku külje all. Nende pildistamiseks pidin poolteist peatusevahe jalgsi tagasi tulema enne kui bussi peale läksin.

Hommikul külitasid nad selle suure maja all, kus tavaliselt on parkla. Päris naljakas.
Ja siis sain teha pildi sellest suurest teekannust:

Natuke keerutasin täna jälle ringi - käisin otsimas sünnipäevakaarti. Siis otsustasin sealtsamast osta ära planeeritud hapukoore - ma ei mäletanud enam, kuidas see asi kohalikus keeles kõlab, aga rasvaprotsendi järgi peaks olema õige asi. Ja nii ma siis vaatasin seal veel ringi ning väljusin miskitmoodi keskuse vastasküljest. Noh, väike jalutuskäik ei teinud paha. Muidu olekski täna väga vähe seda saanud.

Minu jaoks on sellel, et Eestis ka nüüd euro käibel on, kaks positiivset omadust - esiteks ei pea kuskile mujale riiki sõites raha vahetama, et seda siis pärast jälle tagasi vahetama hakata, ja teiseks on võimalik koduseid hindu kohapealsetega võrrelda vahepealseid arvutusi tegemata.  Näiteks, kui sa ikka näed, et poes pakutakse korralikku, oma kahekilost lillkapsast 69 senti tükk, siis pole kahtlustki, mis teha tuleb. Ja kui šokolaadi kilohind on alla kuue euro, siis on see ODAV!

Täna koolist tulles kuulsin ühe maja aknast koera niuksumist ja vingumist. Ma oleks peaaegu sealt sisse roninud....

Oeh... Hommikul   nägin üht koera - sellist segaverelise retriiveri moodi olevust rihma tirimas. Ma ei tea, kas see oligi lihtsalt selline koer või on asi lihtsalt jahedamas ilmas - siiani olen näinud kõiki tüdinud näoga piinliku täpsuse ja rahuga rihma otsas liikumas.

Esimesel päeval bussis kuulsin kass näugumist - ilmne vihje selle kohta, et sõidad loomakliiniku suunas :)

Ja ükspäev bussi oodates võttis päris mitu sekundit aega taipamine, miks ma ühte autot tükk aega jõllitan. Tegemist oli Fusioniga! Siukese sinisega, millist ma veel kunagi näinud polnud. See seisis valgusfoori taga. Oleks tahtnud seda kohe pildistama minna aga ma kahtlen, kas juht oleks suuutnud mind mõista.

Liikluskorraldus on siin imeline! Tänavad tunduvad kitsad aga sinna peavad ära mahtuma peale autode ja jalakäijate jaoks mõeldud ruumi ka jalrattarajad - ka mitmesuunalised. Pidevalt meenutab mõni hetk saja aasta tagust reisi Amsterdami kolleegiga, keda pidevalt pidi jalgrataste eest ära tirima. Kui ei ole harjunud nii paljudega, siis ei oska neist hoiduda.

Ei olnud boad!!!!

Kõigil tänastel ohvritel olid kenasti jalad all.
Hommikul tundus ilm soojem kui teistel hommikutel aga pealelõunal kui juhtusin aknast välja vaatama, oli päike kuskile kadunud.
Täna saime kõik ise urgitseda. Kuna siiani oleme pisikeste linnukestega tegelenud, siis valisin mingi beebikana - noh, mingi paarinädalane. Teised valikud olid 19-aastane pelikan, mingi iibis, kes juba lahtilõikamata meenutas punast ja verist lihakäntsakat, siis veel mingi linnuke, ja nahkhiir kuskilt Maastrichti lähedalt asuvatest kooobastest.
Kuna mu partner pidi varem lahkuma, jäi ka protokoll minu koostada. Tegin seda vast paar tundi. Abiks igasugused sõnastikud. Sain selle veidi aega tagasi ka kommentaaridega tagasi ja ma ütleks, et päris hea, arvstades, et ma pole seni ühtegi teinud ega isegi mitte valmis kujul näinud.
Kuna tahtsin minna läbi Summer School Office`ist, arvasin, et olen peale seda lingvistilist ponnistust piisavalt omadega läbi ja tulin tulema.
Ahjaa - esimest korda täna ei teinud ma minnes ega tulles ühtki liigset ringi ja ainult hommikul keerasin korraks koridoris valele poole. Kolmas päev - pole paha!
Offississe läksin küsima, et kui ma tahan nüüd lasta telefonilaadija endale saata, et kas ma siis võin selle sinna adresseerida ja ühtlasi küsida postkontori kohta. Eile käisin suure maja ust katsumas, mis mulle juba pühapäeval silma jäi.  Siis oli seal muidugi vaikne. Sama vaikne ka paraku eile kella viie ajal. Päris kinni ja tühi.
Sain juhtnöörid ja läksin esmalt uurima, kust saab marke ning siis, kui palju maksab kõige lihtsam ja odavam telefon. Ma tean, et see oli siuke üleliigne ost aga tegi mu väga rõõmsaks, sest esiteks leidsin vajamineva juba teisest poest, onu sai minu soovist väga hästi aru, isegi mitte kõige odavam aga Nokia, maksis ainult alla 22 €, LAADIJAGA! ja kõige tipuks aktsepteeis süsteem mu Visa kaarti! Tormasin tagasi Ohvississe ja võtsin sealt SIM-kaardi ka. Täiesti õnnestunud asjaajamine!
Sain pika sudimise peale isegi telefoni lahti, et SIM-kaart paigaldada. Siis meenusmulle, et nende tagakülje avamisega on alatti üks häda. Ja ise ma itsitasin, et mul on nüüd järgmiseks kahekümneks aastaks ka üks varupensionäritelefon.
Minu igapäevateekonnal on üks vaateaken:

Õnneks ei ole üks nendest musta värvi.

Homne päev peaks olema selline teoreetilisem - keegi peaks tegema ettekandeid ja siis peaks olema mingi histoloogiaseminar. Aga kui ikka laipu on, siis saab vast nokitseda ka!

Teine päev

Väsinu aga mitte nii exhausted. Isegi rahulolev.
Otsustasin täna proovida leida teist võimalikku bussikombinatsiooni. Õnnestus. Leidsin üles ka lõunapoolse bussiterminali. Raudteejaama ümbruses, ja mujal ka, käib suur teeremont ja kogu liiklus ei vasta just linnaplaanil kujutatule. Aga kõik aitavad ilusti, kui neilt midagi küsida ja mul on savi, mis nad minust edasi mõtlevad.
Päev algas kahe loomaaiast toodud linnu ja ühe auto alla jäänud mägraga. See viimane oli küll armas. Siukesed mõnusad käpad ja....  Ma ei tea küll, kes näiteks suunab lahangule sellise looma. Eks ma uurin. Mina protokollisin Rood Buuli :D lahtilõhkumist algosakesteks. Ma ei tea, mis lind see on. Mingi pisike. Kaal 30,6 g märjana - suled tuleb enne lahkamist täitsa märjaks teha, et õhku ei satuks suletolmu ja igasugguseid haigusetekitajaid koos sellega! Kõrvallaual töödeldavat parti piilusin ka. Pärast vaatame niikuinii kõik juhud kõik üle ja räägime selgeks.
Pealelõuna pühendasin eneseharimisele. Tuletasin meelde linnu anatoomiat - no olgem aus - kesse sellesse tõsiselt suhtunud on! Vaatasin üle ka hulga histoloogilisi preparaate.
Ma olen siin siuke imelik asi. Juhendaja laskis kogu osakonna listi minu tutvustuse ja esimesel päeval käis ja näitas mu kõigile ette ka - jummel - oleks mulle ükski nimi meelde jäänud! Tegutsen koos tudengitega aga riietehoid on arstide ja muu staffiga koos - sinna tudengeid ei lasta. Kohviruumi jagan ka just tähtsamate ninadega - tudengitel on vist oma aga kuna ma ei tea, kas neil on ka kohviautomaat, siis ma pole selle vastu huvi tundnud. Aga see on nii armas, kuidas tudengid minu käest nõu küsivad ja kui keisse läbi arutame, siis põhjuseid ja võimalikke lahedusi välja pakume, siis vaadatakse ikka minu otsa kui keegi midagi öelda eioska. Nemad teavad jälle ülihästi kohalikke parasiite ja muid olusid. Mingis loomaaias siin - neid on Hollandis mitu!  NB! Neil on 10 000 ruutkilomeetrit vähem maad aga mitu loomaaeda! - on migis teatud koloonias lindudel mingid huvitavad troopilised parasiidid.
Tulema asutasin ennast veidi varem seekord. Otsustasin pangaautomaati otsida ja postkontorit jne. Siin pannakse ju kõik kella kuue-seitsme ajal kinni. Suuremad supermarketid on kauem.
Võtsin sularaha välja ja tundsin ennast kohe rikkana. Ostsin kaks õuna. Eks ma laristan niikaua kuni julgen vaadata, kui palju see sularaha väljavõtmine võõrast pangast mulle maksma läks.
Bussisõit on ikka jube kallis. Mul on küll kahenädalane suveülikoolilapse pilet, mis maksis 28 € - see pidi mingi eriti hea diil olema - eks nad koorivad, mis saavad vaesekestelt teadmatutelt - aga kuna ma olen siin kauem, siis tuleb neid väljaminekuid korrata. Saatke, palun, korraks neile siia Edgar - tasuta ühistransport on ikka tore asi küll. Eriti kui oled sunnitud seda kasutama. Teine variant on osta kasutatud jalgratas, mille saab pärast jälle tagasi müüa. Naabertoa ameeriklane täna just seda tegi - ka tema on siin kuueks nädalaks, maksis 95 € ja saab selle tagasi müües 40 €. Tuleb odavam. Aga ma ei julgeks siin ei auto ega rattaga sõita. Liiklus on väga tihe ja kuidagi eriti sujuv ning rahulik. Ma tunnen ennast bussis turvalisemalt. Need käivad tihti ja bussijuht ütleb igal hommikul kõigile: "Tere hommikust!" :)
Aga neid rätsepakostüümides daame jalgratastel ja ülikondades professoreid on ikka lahe vaadata!
Mul on hea meel, et nägin seda tühja pühapäevahommikust linna ja nüüd näen iga päev tipptunnilinna ka. Nii hommikul kui õhtul. Ka täna tegin väikse linnatiiru.

Kõik tänavakohvikud on rahvast täis - keegi nagu ei kiirustaks koju süüa tegema ega koristama. Tõsi, ma pole nendes kohvikutes näinud neid paljulapselisi moslemiperekondi.
Meie maja näeb välja selline:

Ma olen tükk aega mõelnud, et kuidas ma seda seletan aga kui maja fasaadi vaadata, siis vast saab aru, et siin on rõdud erinevate vahedega. Kuigi minu tuba on kolmandal korrusel kirjade järgi, on see tegelikult kõrgemal. Sissekäik on rõdult. See viib, noh, umbes nagu Tartus Tornis, boksi ja täpsemalt selle nullkorrusele. Boksi siseselt on nullkorrusel, st sellel, kus minu tuba näiteks on, ka köök ja kaks tuba ning pesumasinaruum. Ning siuke trepikoda, kust viib trepp alla -1 korrusele, kus on vist neli tuba ja ilmselt veel midagi, mis on meie korrusel pesumasinatoa asemel, ning üles - pluss 1 korrusele, kus on ka duširuum ja wc. Trepid on siukesed kitsad ja ilmselgelt tahavad kainet ja väga ärksat pead, et neil liikuda. Ma ei tea - võib-olla ma peaksin ikka evakuatsiooniplaani pildistama....
Kui ma nüüd Hollandi keelest õigesti aru sain, siis on homme oodata üht ilma jalgadeta asja. Ma igaks juhuks ei täpsustanud, saan ühe öö ehk veel rahulikult magada. Aga jutt võis olla boast....
Püüan sellele mitte mõelda ja sätin ennast magama.

Issand millesse ma ennast mässinud olen!

Tänane päev.... oli.... noh, pehmelt öeldes väga väsitav. Magada sain küll piisavalt. Isegi nende sünteetiliste kooga ja möögaga või mis nad nüüd olidki... Hommikul vaatas päike aknast sisse. Tõuin ilmselt kõige varem nagu ikka ja sättisin ennast aegsasti minekule. Meie maja juures kanalis elavad pardid. On sinikaelad ja siis mingid mustad, heleda nokaga asjandused ka. Osad on ilmselt pojad sest nad on ehk natuke väiksemad mõnedest, kellele nad kriunudes järele ujuvad ja midagi norivad. Vaatsin neid tükk aega sest bussi tulekuni oli sel hetkel 9 minutit - siin on peatustes selline elektrooniline tabloo, mis näitab, milline number ja mitme minuti pärast tuleb. Väga mugav.
Leidsin linnas üles ka teise bussi peatuse, millele ümber pidin istuma - on ju palju loodetud, et meditsiini- ja veterinaariaga tegelevad asutused asuksid keset linna - ikka teises linna servas. Bussis oli päris palju rahvast. Aga need jalgratturite hordid, mis punase tule taga ootavad, on ikka omaette vaatamisväärsus!
Jõudsin õigesse kohta ja leidsin ka õige maja esimese korraga üles. Tegin ainult õige pisikese ringi ümber ühe teise mitte väga väikese maja.
Minu üllatuseks ei liikunud selles suunas tudengite hordid. Kuna mul oli palutud kohal olla 8:15-8:30, mina astusin uksest sisse umbes 8:18, siis mõtlesin, et esimene päev, võib-olla ei jõuua kõik õigeks ajaks jne. Paraku ei teadnud ka valvelauas istuv turvamees, kes meenutas Doni "Kolmandas kivis päikesest", kuhu ma peaksin minema ja kellega kokku saama. Kirjas , mille olin instruktsioonidega saanud, polnud ka ühtki nime, ainult märge kursuse juhendajalt, et tema tuleb kolmapäeval. Õnneks olid kõik kole abivalmid ja ilmselt tegelikult tahtsid minust lahti saada ning helistasid igale poole, mille kohta ma vihjeid suutsin pakkuda. Juba neljanda või viienda kõne jooksul muutus "Doni" nägu selgemaks ja juba paari kõne pärast oli ta suutnud kedagi veenda mulle vastu tulema. Tuligi. Aga ega tema ka asjast midagi teadnud. Õnneks majakoridorides liikudes nägi ta selja tagant kedagi, kes ehk pidanuks asjast midagi teadma. Noh, tema siis teadiski ja võttis mind oma juhtimise alla. Dr. Ijsje Jooske :) Perekonnanimes ma pole nii kindel aga eesnimi jäi kindlasti õigesti meelde:)
Noh, ja siis läks lahti...... Ringkäik kogu.... ma ei tea, kuidas seda nimetada.... lahkamisosakonnas(?!), sain kitli ja kummikud, millega siseneda sellele alale, kus protseduurid ja presentatsioonid ja kõik see tegelik töö käib. Sisse astudes oli seal just üks vasikas jalgupidi laua kohale tõmmatud. Rõõmustasin juba, et näe, ometi midagi tuttavat, aga vara! Ühinesin tudengitega, kellest üks on viimase aasta resident. Teised siukesed nagu tudengid ikka. Küsisin arglikult, et kas ma olen ainuke. Sain vastuseks, et sellest suvekursuselt jah. Imestasin, et kuidas rohkem ei ole, sest eelmisel aastal sai see kursus esimesena täis. Selle peale öeldi, et nad võtavadki ainult kaks kuni kolm kohta. o)
Paari tunni pärast sai protseduurireeglite tutvustamine läbi ja järgnes lahhkamine. Mingi lind. Suuruse saate tuletada kaalu järgi - 26,6 g. Kui ma omal ajal arvasin, et ultraheliuuringut tehes peab hea ettekujutusvõime olema, siis siin läks seda ka kõvasti vaja.
Kõik blanketid on muidugi hollandikeelsed. Aga enamusest ma saan aru. Protokoll tuleb kanda arvutisse, kuhu hiljem lisanduvad histoloogilised andmed. No lindude anatoomiast ei mäleta ma küll tuhkagi! Meenus ainult, kuidas ma praeks ostetud kana peal seda anatoomiat õppisin. Siseelundite koha pealt jäi see siis ju nõrgaks. Ja on seda siiani. Olen kõikidest lindude haigustest ka silmad lihtsalt mööda suunanud kuna seda pole ju vaja olnud. Nädsa nüüd!
Vahepeal oli kohvipaus. Tabasin ühe momendi, kus seal ruumis parajasti kedagi polnud: :)

Pudelid on täis, muidugi.
Üldiselt pealelõunal tempo langes ja muutus selliseks esimese päeva olemiseks - ma ei suutnud kogu aeg kummikutes olla ja üritasin vahepeal kohviruumis seal olevaid ajakirju lugemas käia. Juba neljandal korral ei astunud ma valesse riietusruumi. Ja nende pisikeste ja eksootiliste loomade lahanguruumi läksin ka juba ilma ringideta kohale. Päris täpselt veel ei tea, mida sa teha võid, saad ja tohid, kus mis täpselt asub jne.
Homme hommikul peaks olema üks ettekanne, siis mingi lahkamine, siis selle arutamine arstiga ja siis pealelõunal jälle lahkamised vastavalt sellele, kui palju keda ja mida tuleb ja saadetakse. Homme saab igaüks endale oma laiba, nagu ma aru sain.  Täna nokerdasime kõik selle linnukese kallal.
Tagasi ühikasse sõites nägin Royal Caninii autot! Natuke tesitsuguste piltidega kui meil Eestis.
On selgunud, et Visa kaardiga ei saa siin peaaegu kuskil maksta. Täna, kuna tahtsin natuke midagi värket ja juua, lugesin oma eurosente, arvutasin hindu ja otsisin koos kaheksalapseliste mosleminaistega odavamaid kaupu.
Ühikasse jõudes oli mu ainuke soov midagi sooja süüa - kaks päeva oli möödunud nelja võileiva abil nii et ma juba kujutasin ette, kuidas mu magu mind kurja pilguga vaatab. Köögist avastasin kaks naabrit, kes olid eriti heas tujus kuna neil oli olnud tore päev. Hea, et kellelgi! Ja siis tuli kolmas, kes meie vestlust kuulas - mu käest küsiti just, mis keeles ma veel räägin - küsis minult omakorda: "Puhutko suomea?" Issake! Mul võttis paar sekundid aega ümberlülitamine. Aga soome keel kõlas nagu eesti keel siin!
Neelasin oma improviseeritud supi alla ja tulin oma tuppa. Teised läksid enamus mingile kokkusaamisele, kus free drinke pakutakse. No mina ei jaksa! Ei saa nii vanalt enam kõike endale lubada!

Kohal!

Siin ma siis nüüd olen.
Unega võideldes sai lennatud kaks tundi ja viis minutit. Ma küll ei uurinud enne lennukit eriti hoolega - seda nägin, et Eesti Õhu bombardieriga oli tegu - aga migit õppesõidumärki ma ei näinud. Maandumine oli mu elu hirmsaim. Ma loodan. Mürts! Ja siis siuke pidurdus, et kõik lendasid. See äratas korralikult muidugi üles.
Seda, et minu tuleku puhuks jälle Schipholi rongijaam remondis on, teadsin seekord ette. Ja ma saan täitsa aru, mida see onu seal ruuporis kähiseb! Ikka kasu sellest hollandi keele õppimisest!
Aga leidsin üles remondiks käima pandud bussid ja jõudsin ka õiesse rongijaama - jälle suuresti tänu keeleoskusele - ja rongi pealt ka õiges kohas maha. Kodutöö oli tehtud ja teadsin, kuhupoole astuma hakata. Naljakas on ärgata hommikul - noh, hea küll, väga vara küll, kuid siiski - kodus ja jõuda pühapäeva hommikusöögiks Utrechti :) Noh, me oleme siin talveajas ju. Kolmveerand kümme kohaliuku aja järgi olin offissi ukse taga. See avati kell 12.... Koos minuga oli seal veel kolm inimest, kellest üks on mu naabertoas. JAAAAAAA, MAOLEN ÜKSI TOAS!!!!!!! WC-d, kööki, pesumasina, tolmuimejat jne jagan küll .... vist kümne (?) inimesega aga mul on oma tuba! Koridorid ja maja ise näeb välja küll nagu Betton enne remonti aga tuba on suhteliselt puhas ja avar. Ja valge. Paigutasin oma asjad kappi ja riiulitesse - kuus nädalat tundub hirmus aeg....
Hollandlastel on vahemaadest ikka oma arusaamine. Einestasin Subways - olin maha jätnud oma võileivad, telefonilaadija ja .. noh, praegu rohkem ei oska nimetada - ja küsisin sealt täpset asukohta aadressi järgi, kuhu pidin minema. Neiu näitas lahkelt ja arvas, et umbes viis minutit. See oli kvartali kaugusel...
Käed on mul ilmselt juba tükk maad pikemad, sest 21 kg kohvrit on ikka VÄGA raske mööda munakiviteed enda järele vedada. Ja millegipärast pole see linn nii lame mdagi, nagu üldiselt Hollandit reklaamitakse. Põldudel on ikka hirmus palju loomi - hobuseid, lehmi, lambaid.  Peaks neile siia Laari saatma. Muide, mingid lahedad valged lehmad on - kindlasti mingi peen tõug.... Ja muidugi, jalgrattad - sellega sõidetakse pühapäeva hommikul kirikusse, turule, sõidavad vanad paarid, noored tüdrukud. Jalgrattal on alati ees korv, kuhu asju panna ja ratas ise näeb reeglina välja siuke vanaaegne - "Ukraina" oleks ikka väga peen mudel.
Ja ma sain nüüd aru, miks lubati tekikott kaasa võtta - see on tõesti reklaamkirjadega :) Tekk ise - too duvet - on tehtud leedus ja padi - noh, padja mõõtu see küll välja ei anna - poolas. Mingi väga sünteetiline asi, ma eriti ei julge sinnapoole vaadatagi - kardan, et ajab kratsima. Aga eks ma näe ja tunne.
Kui keskväljakul istusin ja kudusin - noh, mis mul muud teha oli - siis kuulasin kahe tunni jooksul iga veerand tunni tagant kellamänge - kolm kirikut, mu arust ja igaüks püüdis teisi üle trumbata. Ilus tegelikult.
Millegipärast ei taha FB mind siin ära tunda. Eks ma püüa asja uurida.
Üritan nüüd minna ja leida mingi toidupoe moodi asja. Ilm on super! Kohvriga reisides muidugi natuke võttis ka naha märjaks aga ilus on!

 Need on siis minu uued voodikaaslased Gosa ja Mysa. Võib hääldada eestipäraselt - Koosa ja Müüsa.

 

See on siis see tekikott, mille võib koju kaasa võtta. Padjapüür on tavaline, valge ja ilma kirjadeta. Tähelepanelik vaatleja märkab sellist pisikest aga tähtsat detaili, mida ma ka varem just ainult siin, Hollandis, olen kohanud - nimelt on tekikotil seal allservas, kus auk on, siuke lisalapakas, mis takistab tekki kotist lahkumast. Täitsa töötab, mulle meenus.

Ja leidsin sellise sildi - ma ei oska pilte suuremaks ega väiksemaks teha ning ka sellel asuvaid objekte mitte, nii et ikka silmad punni ja lugege välja, mis kirjaga tegu! Neid oli kogu selle mururiba ulatuses - nii paarisaja meetri pikkusel lõigul. Noh, ma hakkan juba natuke igatsema.

Teele!

Õigemini õhku! Eile õhtul röötsutasime koerad korralikult Männikul ära, sõime viimased Eestimaa metsmaasikad ja öise asjadepakkimise ning alumiste naabrite sõbraliku rõduvestluse ning korraliku suitsetamise taustal püüdsin ka tunnikese magada.
Kohver tundus üliraske ja ma olin kindel, et see on oma viiskümmend kilo. Kodune kaal näitas kakskümmend. Usaldasin seda teavet ja lennujaamas kinnitas seda ka siinne pagasikaal.
Taksojuht oli kõike muud kui meeldiv, kõõritas koeri ning vedas ennast lõpuks ka taksost välja. Tegi hirmsat nägu, kui kohvrit pagasnikusse punnitas - see pani mind jälle kaalu õigsuses kahtlema - enne loopis seal koli kokku. Tumedate päikesevarjudega autos tundsin ennast kui kongis.
Lennujaamas lasin ennast lohutuseks oma lemmiklõhnaga üle...
Jaaaa... aga hoolimata mu korralikust laht riietumisest hakkas turvavärav piiksuma! Olin jut kodus mõelnud, et need turvatöötajad lennujaamades kunagi ei naerata. Aga Tallinna lennujaamas naeratavad! Ka see tädi, kes mu läbi katsus. Ise lohutas mu imestunud näo peale, et masin ikka vahel piiksub :) Ma teadsin, et mul polnud põhjust muretseda.
Oeh, ma niiväga tahaks eesseisvad kuus nädalat veeta ilma toanaabrita!

BEFORE YOU LEAVE

Huvitav info enne minemahakkamist. Armas, et on kirjeldatud igast küljest Utrechti saabumist, kuidas kohale jõuda bussiga ja hoiatatud, et taksosõit on kallis. Jalgsi kulgejale on tänavanurkade kaupa üles loetud, kuidas kohale jõuda ja Summer school officest on isegi pilt, et õiget maja ära tunda. Armas!
Rätikud kästakse endal kaasa võtta. Lubatakse anda padi, tekk (duvet), linad, padjapüür ja "duvet cover". Viimane lubatakse lahkudes kaasa võtta!???

The city Utrecht is not very big and distances are not very far. Each student building or hotel is not more than 20-30 minutes biking from the city centre.

Hmmmm.... Kui kaugele jõuab 20 minutilise rattasõiduga? Päris kaugele minu arust. Seega vahemaad euroopa mõistes pole ikka päris need, mis Eesti mõistes. Kuigi Holland ja Eesti kannatavad suurus poolest võrrelda küll.

Practically everyone in the Netherlands owns a bike. Because of the flat landscape, a bicycle is an ideal means of transportation. Within the city it is by far the best and cheapest way to travel. Be sure to invest in a good lock as well, otherwise your bike may be stolen. Never buy a (stolen) bike from someone on the street. This is illegal in the Netherlands.

Kah üsna praktiline soovitus.

Neli päeva veel....