Neljapäev

Tänane saak oli selles mõtes kesine, et ohvreid oli ainult kaks - pisike nahkhiir ja lumekakk. See viimane oli tõeline iludus - mingist loomaaiast, siin kohalikust. Emane, 7-aastane lind. Neerupuudulikkusega. No sealt sai igasugust materjali. Mõned kärbsemunad maost, täid sulgedest, igasuguseid tükke siia ja sinna.
Sain jälle oma noori kolleege harida. Et miks tekib neerupuudulikkuse korral südame vatsakeste laienemine jne. Noh....
Hommikul pildistasin meie kanali pardipere. Kui nende juures seisma jäin, lasi üks täiskasvanutest tõelise alarmi lahti. Ma ei saanudki aru, kas hoiatuseks poegadele või kutsus neid ligi, et ehk antakse süüa.

Mind kohe huvitab, et mis sorti pardid need on. Teisel poole silda on pesakod sinikaelu. 

Veel sõidan iga päev mööda lamba- ja lehmakarjast - ju nad on mingid ülikooli loomad sest nad on üsna teaduslinnaku külje all. Nende pildistamiseks pidin poolteist peatusevahe jalgsi tagasi tulema enne kui bussi peale läksin.

Hommikul külitasid nad selle suure maja all, kus tavaliselt on parkla. Päris naljakas.
Ja siis sain teha pildi sellest suurest teekannust:

Natuke keerutasin täna jälle ringi - käisin otsimas sünnipäevakaarti. Siis otsustasin sealtsamast osta ära planeeritud hapukoore - ma ei mäletanud enam, kuidas see asi kohalikus keeles kõlab, aga rasvaprotsendi järgi peaks olema õige asi. Ja nii ma siis vaatasin seal veel ringi ning väljusin miskitmoodi keskuse vastasküljest. Noh, väike jalutuskäik ei teinud paha. Muidu olekski täna väga vähe seda saanud.

Minu jaoks on sellel, et Eestis ka nüüd euro käibel on, kaks positiivset omadust - esiteks ei pea kuskile mujale riiki sõites raha vahetama, et seda siis pärast jälle tagasi vahetama hakata, ja teiseks on võimalik koduseid hindu kohapealsetega võrrelda vahepealseid arvutusi tegemata.  Näiteks, kui sa ikka näed, et poes pakutakse korralikku, oma kahekilost lillkapsast 69 senti tükk, siis pole kahtlustki, mis teha tuleb. Ja kui šokolaadi kilohind on alla kuue euro, siis on see ODAV!

Täna koolist tulles kuulsin ühe maja aknast koera niuksumist ja vingumist. Ma oleks peaaegu sealt sisse roninud....

Oeh... Hommikul   nägin üht koera - sellist segaverelise retriiveri moodi olevust rihma tirimas. Ma ei tea, kas see oligi lihtsalt selline koer või on asi lihtsalt jahedamas ilmas - siiani olen näinud kõiki tüdinud näoga piinliku täpsuse ja rahuga rihma otsas liikumas.

Esimesel päeval bussis kuulsin kass näugumist - ilmne vihje selle kohta, et sõidad loomakliiniku suunas :)

Ja ükspäev bussi oodates võttis päris mitu sekundit aega taipamine, miks ma ühte autot tükk aega jõllitan. Tegemist oli Fusioniga! Siukese sinisega, millist ma veel kunagi näinud polnud. See seisis valgusfoori taga. Oleks tahtnud seda kohe pildistama minna aga ma kahtlen, kas juht oleks suuutnud mind mõista.

Liikluskorraldus on siin imeline! Tänavad tunduvad kitsad aga sinna peavad ära mahtuma peale autode ja jalakäijate jaoks mõeldud ruumi ka jalrattarajad - ka mitmesuunalised. Pidevalt meenutab mõni hetk saja aasta tagust reisi Amsterdami kolleegiga, keda pidevalt pidi jalgrataste eest ära tirima. Kui ei ole harjunud nii paljudega, siis ei oska neist hoiduda.