Hommikul polnud mul aega tibusid üle vaadata - tegelikult oleks võinud - niikuinii jäin õigest bussist maha - ja nüüd, koolist tulles oli hea meel neid kõiki näha. Nad väidetavalt pole head sukeldujad. Seda on aru saada. Minu arust on neil tagakehas mingi õhupall kinni sest isegi kui nad üritavad sukelduda, siis esimesel hetkel plumpsavad nad kogu kerega, pea ees, vee alla, aga hetke pärast tõuseb tagumik pinnale. See on siuke halenaljakas.
Töötegemisest on siin maal ikka hoopis teistmoodi arusaamine. Kui ma kella poole kaheksa ajal kooli poole lähen, siis igal pool töö käib - kraanad vehivad nokkadega ja tõstavad igasugu asju, mehed oranžide vestidega veavad midagi, paigutavad asju ümber, TEEVAD midagi. Keegi ei vahi niisama, ei õpeta, ei pea koosolekut. Kuna linnas käib uskumatus koguses teetöid, siis on seda kõige parem jälgida. Igal ristmikul või sellega sarnaneval kohal on mõni oranžis vestikeses mees, tavaliselt mitu, ja nad aitavad hädasolijatel aru saada, kuhu nad peaks pöörama, kui nood on kuskile valesti sattunud vms. Või siis reguleerivad liiklust. Ja keegi pole mossis näoga! Ja keegi ei istu lihtsalt kuskil autos vms, selleks, et tööl OLLA.
Lasterühmade liikumisel hüppab üks täiskasvanutest ennastsalgavalt keset teed ja seisab rinnaga/rindadega autodele ette ning ajab naeratades kõik laiali, mis tal on. Teises suunas seisab siis teine kaasasolev täiskasvanu samamoodi. Autojuhid ka naeratavad, jäävad seisma ja lasevad kamba üle.
Ilmselgelt on siin liiga palju inimesi.
Täna oli minu katkuda üks Bahama part, kellel ilmselt oli vistseraalne podagra ja mille põhiliseks tunnuseks pidigi olema see, et nad kukuvad jala pealt surnult maha, ning siis teistel tudengitel üks treeningkana tibu. Neid peetakse mingis loomaaias koos jaanalindudega (!), et kanatibud õpetaksid jaanalinnutibusid nokkima. Need pidavat isegi nokkima aga, noh... loomaaedu on neil siin ju ka palju.
Mingil hetkel, kui olin oma linnukesega ühele poole saanud, muutusid kõik äkki elevaks. Toodi üks.... noh... see ilma jalgadeta asi. Ma uurisin hoolega oma pardi maksarakke edasi. Õnneks selgus, et see oli toodud DW... ehk Dutch Wildlife maeiteamisiganes poolt, leitud surnuna, üsna pisike, kuivanud ja mitu päeva vana. Nii et erilist õppeotstarvet see ei etendanud. Olevat olnud mingite traumatunnustega ja arvatavasti jalgratta alla jäänud. Noh, see nüüd ka ilus ei ole.... Pidin temast korra mööda minema. Tundus siuke õnnetuke silmanurgale.
Peaksin nüüd ära otsustama, kelle kohta ma oma selenädalase ettekande teen - valikus on see sinipea aara ja surrikaat. Ma muidugi ei kahhtleks hetkegi, aga minu arust, niipalju, kui silmadega üle hollandikeelse lehe lasin, eii leitud sellel surrikaadil midagi erilist peale kopsupõletiku. Oleks siis kena teada, mis selle põhjustaja oli aga kuna tegemist oli seisnud loomaga, siis sealt midagi välja külvata oleks olnud suhteliselt mõttetu.
Aga ma pean veel asjasse süvenema.
No comments:
Post a Comment