Soe pühapäev

Hommikul ehmatasin ennast üles selle peale, et päike säras kõrgel taevas ja ma olin kindel, et olen kõik plaanid maha maganud. Kell oli pool üheksa...
Üritasin veel natuke magada aga siis oli ikka juba liiga palav. Ajasin ennast üles, tegin oma hommikutoimetused, panin selga nii vähe riideid kui veel sündsusepiir lubas ja läksin välja.
Sain pildi teha ka meie uksetagusest - see nägi suhteliselt viisakas välja - see on siis meie nn sissekäigurõdu:

Laugupere solistas mõnusalt oma poole peal. Nägin kolme poega. Aga üks tegelane toimetas veidi kaugemal ja vedas üle kanali rohukõrsi - seda oli nii tore vaadata. Avastasin ka teisel pool silda laugud. Üks sõna ostseses mõttes kiusas ühte parti - ujus sellele järele ja ajas igalt poolt minema.
Kuna on pühapäev ja kõik oli jube vaikne, otsustasin linna poole astuma hakata ja kui mõni bussipeatus ette jääb, vaadata, kas on lootust ka natuke maad bussiga sõita. Õnnestuski. Jõudsin kolmveerand üheteistkümneks keskusesse. Sealgi oli vähe inimesi. Ja kõik kohad olid kinni. Kuna see koht, kus ma teadsin postkasti olevat - need on siin poodides sees - ei paistnud pühapäeviti üldse lahti olevat, läksin välja ringi lonkima. Kanalid olid paate täis - neid oli seal igasuguseid - ühes oli isegi koer - uhkelt juhi kõrval aga selleks ajaks, kui ma tabasin, oli ta seda pidi, et enam pilti teha ei saanud.

Paatide ja igasuguste muude veesõidukite vahele mahtusid ka pardid ja süstasõitjad:

Ja muidugi hakkasid inimesed nendesse välikohvikutesse kogunema. Kuna mul oli ikka veel aga, läksin võtsin Starbucksist ühe külma maasikajoogi ja kõndisin niisama ringi. Silma jäi siuke silt:

Noh, kivitänavad on siin tõepoolest suhteliselt konarlikud ja oma nina ette tuleb korralikult vaadata. Ja siis vahtisin poeaknaid ka. Kuna viisakas oleks mõnes ikka ära käia, eksole!

Mugav, eksole! Umbes nii et otsige paras raha ukse taga valmis. Ma küll ei proovinud aga olen kindel, et Visa seal jälle ei tunnistataks.
Käisin siis mõnes poes, midagi huvitavat ei jäänud meelde. Aga selliseid tarbeasju ikka kogunes natuke. Kuskil kella kolme ajal otsustasin, et nüüd ikka juba aitab ja läksin veendusin veel viimast korda, et kirja vanematele mul täna postkasti visata ei õnnestu. Tuli minu numbriga buss ka - istusin peale ja..... buss sõitis hoopis teise suunda. Kui nüüd plaani pealt vaatama hakkasin, siis seal kandis polnud ma siiani käinud ja väga ei plaaninudki. Aga kuna nägin aknast ühte loomapoe silti, siis tekkis esiteks kujutlus, kus ma olen - kaardi peal olen nad ju kõik üles otsinud, ja teiseks ilmselt lähen ja käin seal ikka ära millalgi.
Noh, tegin siis tiiru bussiga ja jõudsin lõpuks jälle kodusadamasse ka. Kuna mu tuppa pealelõunal enam päike ei paista, siis naudin nüüd oma toa jahedust. Külm vesi külmutuskapist ja lonks jogurtit - ja jalad voodi peale - elame edasi!
Rohelist on siin linnas palju. Aga enamus on tõstetud kõrgemale. Ka nii kõrgele:

Oma bussisõidul nägin ühte laste mänguväljakut. Väga tore - kiiged ja ronimispuud ja igasugused atraktsioonid, palliväljak ja.... kivikattel. Ma ei tea, kas sinna lapsi ka ilma põlve-, küünarnuki- ja hambakaitseteta lastakse. Mina ei laseks.
Ja jälle üks näide Hond toiletist:

Ma arvan, et ei virise enam kunagi Mustamäe majade vahel lokkava heina pärast - parem see, kui 3x4 m niidetud muruplatsi ja ülejäänud elu kividel.