Õigemini õhku! Eile õhtul röötsutasime koerad korralikult Männikul ära, sõime viimased Eestimaa metsmaasikad ja öise asjadepakkimise ning alumiste naabrite sõbraliku rõduvestluse ning korraliku suitsetamise taustal püüdsin ka tunnikese magada.
Kohver tundus üliraske ja ma olin kindel, et see on oma viiskümmend kilo. Kodune kaal näitas kakskümmend. Usaldasin seda teavet ja lennujaamas kinnitas seda ka siinne pagasikaal.
Taksojuht oli kõike muud kui meeldiv, kõõritas koeri ning vedas ennast lõpuks ka taksost välja. Tegi hirmsat nägu, kui kohvrit pagasnikusse punnitas - see pani mind jälle kaalu õigsuses kahtlema - enne loopis seal koli kokku. Tumedate päikesevarjudega autos tundsin ennast kui kongis.
Lennujaamas lasin ennast lohutuseks oma lemmiklõhnaga üle...
Jaaaa... aga hoolimata mu korralikust laht riietumisest hakkas turvavärav piiksuma! Olin jut kodus mõelnud, et need turvatöötajad lennujaamades kunagi ei naerata. Aga Tallinna lennujaamas naeratavad! Ka see tädi, kes mu läbi katsus. Ise lohutas mu imestunud näo peale, et masin ikka vahel piiksub :) Ma teadsin, et mul polnud põhjust muretseda.
Oeh, ma niiväga tahaks eesseisvad kuus nädalat veeta ilma toanaabrita!
No comments:
Post a Comment