Kui täna hommikul oli valikus paar päeva tagasi autoallajäänud mäger, mingi linnuke, 3-nädalane mangustilaadne olevus, sünnitusel surnud merisiga ja surrikaat, siis võis ju arvata, et ma viskun viimasele otsa ja enne sealt ei lahku kui teatavaks tehakse, et tegemist on leptospiroosikahtlusega. Igatahes. Tööd oli palju, inimesi vähe, sain päris üksi nokerdada. Ma pole kindel, kas kõik asjad, mis karbikestesse said, ka õiged markeeringud peale said aga... Ilmselgelt ma ei saa sellist looma enam mitte kunagi nii lähedalt näha, katsuda ega uurida. Ma ei teadnud, et neil on keset selga selline karvapööris - just seal, kus need triibud on - et osa karvu kasvab sealt ettepoole ja siis ülejäänud suunduvad tahapoole. Ja hambad on neil nii huvitavad - ma algul vaatasin, et topelthambad aga eespuri- ja purihammastel on kroon nii sügavalt kaheharuline, et tundub, nagu oleks kaks rida hambaid. Ja küüned on sellised nagu ülipikaks kasvanud tuhkruküüned. Kuna see konkreetne isend oli surnud juba laupäeval - meenutame - täna on teisipäev! - siis oli sisikond juba üsna lagunenud. Aga leptospiroosi tunnuseid polnud küll mingeid. Hunnik kotikesi läks nii külma kui muudeks analüüsideks. Kui ma pärast arstile helistasin, siis see rääkis, et ta ravib teisi samasuguseid penitsilliiniga ja neil on juba natuke parem. Sama pere inimesed pidid samuti haiged olema.
Käisin ühes loomapoes. Siukeses pisikeses. Ei midagi huvitavat.
Ja täna on päris soe. Mulgi hakkas soe juba linna jõudes. Kuna täna oli ka suurem lahanguruum kogu aeg hulgaliselt ülelaibastatud, siis olid kõik konditsioneerid ja ventilaatorid maksimumvõimsusel töös ja minul kohati ikka päris jahe. Meie uksetaguse aromaatsuse kindlustas too pisut punnis mäger. Nii ma siis sulangi tavaliseltt üles alles millalgi koduteel.
Hommikul tabasin ruiklaste pere hommikustelt enesekorrastusprotseduuridelt.
No comments:
Post a Comment