Käidud. Enam ei lähe.
Tore oli tegelikult. Haarasin hommikul võileivad ja mahla kaasa, toppisin vihmajope ka kotti - igaks juhuks ning varrukateta särgi peale tõmbamiseks lühikeste varrukatega T-särgi ka, et kui ikka VÄGA külmaks läheb.
Mnjah. Ma ei arvestaud bussisõiduga. Konditsiooneeriga bussiga sõiduga. Umbes kakskümmend minutit peale pealeistumist olime teises kampuses, kust veel ahvast peale tuli ja ma oleks tahtnud kogu asjast loobuda. Aga ma olin nii külmunud, et ei viistinud ennast liigutada. Väga irooniline tundus maanteeinfi'o tahvlil 27 kraadi õhutemperatuuri. Kuni mu aju veel sulanud olekus oli, meenus küll, et Palanga-sõidu ajal oli ka bussis külm.
Sõit kestis umbes tunnikese bussijuht Iidaga, kes manööverdas bussi ikka uskumatutest kohtadest läbi. Selline heas toitumuses tädi - ma saan aru küll, et tema sellise peene tööga külm küll ei hakka.
Kohale jõudes kukutasin ennast kuidagi bussist maha. Kartsin küll kildudeks kukkuda aga sulamine oli nii kiire, et seda ei juhtunud. Küll on hea tunne, kui vaakumisse tõmbunud veresooned hakkavad lõdvemale tõmbuma ja laienema!
Saime piletid kätte ja pudenesime laiali. Kuna ilm oli kahtlane ja veel ei sadanud, otsustasin minna enne selle skulptuuride aiaga tutvuma. Et kui sadama hakkab, siis aega sisetingimustes ringi koperdada. Noh ega ma kaugele jõudnud. Hakkas. Korralikult. Ja müristas. Sadas oma tund või poolteist.
Andsin siis oma seljakoti riidehoidu(!) - sellega muuseumi ei lastud - ja läksin Goghi otsima. No see pidi olema maailmas suuruselt teine tema teoste kogu. Seal ikka oli. Mulle meeldivad need tema viimasema aja tööd rohkem. Liiga sünge on see elu esimene perioodi looming. Kuigi ilmselt polnud tal pärastpoole kergem. Seal oli ka teisi temaaegseid - üks Gauguini maal pimedas metsas põdraga, üks Picasso kandiline tädi, ja siis mõned täpitajad - Camille Pissarro - huvitav, kas tõesti naine? - ja Theo van Russelberche - see tegi siukeseid suuremaid täpilisi asju.
Käisin vaatasin ka muuseumi poe üle. Sooje kampsuneid nad paraku ei müünud.
Ja siis oli ka vihm üle jäänud ja päike väljas. Ja rahvas. Ikka tohutult palju perekondi lastega! Piknikukorvid ja linad kaasas, lastekärud, mänguasjad - jestas - on ikka viitsimine! Üks asi mulle siin ei meeldi - ikka on suured asjad ja kotid naisterahva käes ning meesterahvas kõlgutab oma fotokat või vihmavarju. Vat kohe ei meeldi!
Tegelikult tuli mul kohutav igatsus peale. Ja ma tahan ikka ära minna siis, kui mina tahan. Kõigepealt tuli igatsus erinevate inimeste järele, kellega oma muljeid jagada ja kellega koos seda kõike vaadata. Ja kui ma siis seal pargis ühe metsatee peale sattusin, kus oli söömata ja veel äsja küpsenud mustikaid, siis oleks tahtnud, et seal jookseks ka koerad.
Kella neljaks kogunesime jälle kokku, lugesime ennast mitmeid kordi üle ja siis sõitsime ära.Nagu külmutusautos.
No comments:
Post a Comment