Issand millesse ma ennast mässinud olen!

Tänane päev.... oli.... noh, pehmelt öeldes väga väsitav. Magada sain küll piisavalt. Isegi nende sünteetiliste kooga ja möögaga või mis nad nüüd olidki... Hommikul vaatas päike aknast sisse. Tõuin ilmselt kõige varem nagu ikka ja sättisin ennast aegsasti minekule. Meie maja juures kanalis elavad pardid. On sinikaelad ja siis mingid mustad, heleda nokaga asjandused ka. Osad on ilmselt pojad sest nad on ehk natuke väiksemad mõnedest, kellele nad kriunudes järele ujuvad ja midagi norivad. Vaatsin neid tükk aega sest bussi tulekuni oli sel hetkel 9 minutit - siin on peatustes selline elektrooniline tabloo, mis näitab, milline number ja mitme minuti pärast tuleb. Väga mugav.
Leidsin linnas üles ka teise bussi peatuse, millele ümber pidin istuma - on ju palju loodetud, et meditsiini- ja veterinaariaga tegelevad asutused asuksid keset linna - ikka teises linna servas. Bussis oli päris palju rahvast. Aga need jalgratturite hordid, mis punase tule taga ootavad, on ikka omaette vaatamisväärsus!
Jõudsin õigesse kohta ja leidsin ka õige maja esimese korraga üles. Tegin ainult õige pisikese ringi ümber ühe teise mitte väga väikese maja.
Minu üllatuseks ei liikunud selles suunas tudengite hordid. Kuna mul oli palutud kohal olla 8:15-8:30, mina astusin uksest sisse umbes 8:18, siis mõtlesin, et esimene päev, võib-olla ei jõuua kõik õigeks ajaks jne. Paraku ei teadnud ka valvelauas istuv turvamees, kes meenutas Doni "Kolmandas kivis päikesest", kuhu ma peaksin minema ja kellega kokku saama. Kirjas , mille olin instruktsioonidega saanud, polnud ka ühtki nime, ainult märge kursuse juhendajalt, et tema tuleb kolmapäeval. Õnneks olid kõik kole abivalmid ja ilmselt tegelikult tahtsid minust lahti saada ning helistasid igale poole, mille kohta ma vihjeid suutsin pakkuda. Juba neljanda või viienda kõne jooksul muutus "Doni" nägu selgemaks ja juba paari kõne pärast oli ta suutnud kedagi veenda mulle vastu tulema. Tuligi. Aga ega tema ka asjast midagi teadnud. Õnneks majakoridorides liikudes nägi ta selja tagant kedagi, kes ehk pidanuks asjast midagi teadma. Noh, tema siis teadiski ja võttis mind oma juhtimise alla. Dr. Ijsje Jooske :) Perekonnanimes ma pole nii kindel aga eesnimi jäi kindlasti õigesti meelde:)
Noh, ja siis läks lahti...... Ringkäik kogu.... ma ei tea, kuidas seda nimetada.... lahkamisosakonnas(?!), sain kitli ja kummikud, millega siseneda sellele alale, kus protseduurid ja presentatsioonid ja kõik see tegelik töö käib. Sisse astudes oli seal just üks vasikas jalgupidi laua kohale tõmmatud. Rõõmustasin juba, et näe, ometi midagi tuttavat, aga vara! Ühinesin tudengitega, kellest üks on viimase aasta resident. Teised siukesed nagu tudengid ikka. Küsisin arglikult, et kas ma olen ainuke. Sain vastuseks, et sellest suvekursuselt jah. Imestasin, et kuidas rohkem ei ole, sest eelmisel aastal sai see kursus esimesena täis. Selle peale öeldi, et nad võtavadki ainult kaks kuni kolm kohta. o)
Paari tunni pärast sai protseduurireeglite tutvustamine läbi ja järgnes lahhkamine. Mingi lind. Suuruse saate tuletada kaalu järgi - 26,6 g. Kui ma omal ajal arvasin, et ultraheliuuringut tehes peab hea ettekujutusvõime olema, siis siin läks seda ka kõvasti vaja.
Kõik blanketid on muidugi hollandikeelsed. Aga enamusest ma saan aru. Protokoll tuleb kanda arvutisse, kuhu hiljem lisanduvad histoloogilised andmed. No lindude anatoomiast ei mäleta ma küll tuhkagi! Meenus ainult, kuidas ma praeks ostetud kana peal seda anatoomiat õppisin. Siseelundite koha pealt jäi see siis ju nõrgaks. Ja on seda siiani. Olen kõikidest lindude haigustest ka silmad lihtsalt mööda suunanud kuna seda pole ju vaja olnud. Nädsa nüüd!
Vahepeal oli kohvipaus. Tabasin ühe momendi, kus seal ruumis parajasti kedagi polnud: :)

Pudelid on täis, muidugi.
Üldiselt pealelõunal tempo langes ja muutus selliseks esimese päeva olemiseks - ma ei suutnud kogu aeg kummikutes olla ja üritasin vahepeal kohviruumis seal olevaid ajakirju lugemas käia. Juba neljandal korral ei astunud ma valesse riietusruumi. Ja nende pisikeste ja eksootiliste loomade lahanguruumi läksin ka juba ilma ringideta kohale. Päris täpselt veel ei tea, mida sa teha võid, saad ja tohid, kus mis täpselt asub jne.
Homme hommikul peaks olema üks ettekanne, siis mingi lahkamine, siis selle arutamine arstiga ja siis pealelõunal jälle lahkamised vastavalt sellele, kui palju keda ja mida tuleb ja saadetakse. Homme saab igaüks endale oma laiba, nagu ma aru sain.  Täna nokerdasime kõik selle linnukese kallal.
Tagasi ühikasse sõites nägin Royal Caninii autot! Natuke tesitsuguste piltidega kui meil Eestis.
On selgunud, et Visa kaardiga ei saa siin peaaegu kuskil maksta. Täna, kuna tahtsin natuke midagi värket ja juua, lugesin oma eurosente, arvutasin hindu ja otsisin koos kaheksalapseliste mosleminaistega odavamaid kaupu.
Ühikasse jõudes oli mu ainuke soov midagi sooja süüa - kaks päeva oli möödunud nelja võileiva abil nii et ma juba kujutasin ette, kuidas mu magu mind kurja pilguga vaatab. Köögist avastasin kaks naabrit, kes olid eriti heas tujus kuna neil oli olnud tore päev. Hea, et kellelgi! Ja siis tuli kolmas, kes meie vestlust kuulas - mu käest küsiti just, mis keeles ma veel räägin - küsis minult omakorda: "Puhutko suomea?" Issake! Mul võttis paar sekundid aega ümberlülitamine. Aga soome keel kõlas nagu eesti keel siin!
Neelasin oma improviseeritud supi alla ja tulin oma tuppa. Teised läksid enamus mingile kokkusaamisele, kus free drinke pakutakse. No mina ei jaksa! Ei saa nii vanalt enam kõike endale lubada!