Kohal!

Siin ma siis nüüd olen.
Unega võideldes sai lennatud kaks tundi ja viis minutit. Ma küll ei uurinud enne lennukit eriti hoolega - seda nägin, et Eesti Õhu bombardieriga oli tegu - aga migit õppesõidumärki ma ei näinud. Maandumine oli mu elu hirmsaim. Ma loodan. Mürts! Ja siis siuke pidurdus, et kõik lendasid. See äratas korralikult muidugi üles.
Seda, et minu tuleku puhuks jälle Schipholi rongijaam remondis on, teadsin seekord ette. Ja ma saan täitsa aru, mida see onu seal ruuporis kähiseb! Ikka kasu sellest hollandi keele õppimisest!
Aga leidsin üles remondiks käima pandud bussid ja jõudsin ka õiesse rongijaama - jälle suuresti tänu keeleoskusele - ja rongi pealt ka õiges kohas maha. Kodutöö oli tehtud ja teadsin, kuhupoole astuma hakata. Naljakas on ärgata hommikul - noh, hea küll, väga vara küll, kuid siiski - kodus ja jõuda pühapäeva hommikusöögiks Utrechti :) Noh, me oleme siin talveajas ju. Kolmveerand kümme kohaliuku aja järgi olin offissi ukse taga. See avati kell 12.... Koos minuga oli seal veel kolm inimest, kellest üks on mu naabertoas. JAAAAAAA, MAOLEN ÜKSI TOAS!!!!!!! WC-d, kööki, pesumasina, tolmuimejat jne jagan küll .... vist kümne (?) inimesega aga mul on oma tuba! Koridorid ja maja ise näeb välja küll nagu Betton enne remonti aga tuba on suhteliselt puhas ja avar. Ja valge. Paigutasin oma asjad kappi ja riiulitesse - kuus nädalat tundub hirmus aeg....
Hollandlastel on vahemaadest ikka oma arusaamine. Einestasin Subways - olin maha jätnud oma võileivad, telefonilaadija ja .. noh, praegu rohkem ei oska nimetada - ja küsisin sealt täpset asukohta aadressi järgi, kuhu pidin minema. Neiu näitas lahkelt ja arvas, et umbes viis minutit. See oli kvartali kaugusel...
Käed on mul ilmselt juba tükk maad pikemad, sest 21 kg kohvrit on ikka VÄGA raske mööda munakiviteed enda järele vedada. Ja millegipärast pole see linn nii lame mdagi, nagu üldiselt Hollandit reklaamitakse. Põldudel on ikka hirmus palju loomi - hobuseid, lehmi, lambaid.  Peaks neile siia Laari saatma. Muide, mingid lahedad valged lehmad on - kindlasti mingi peen tõug.... Ja muidugi, jalgrattad - sellega sõidetakse pühapäeva hommikul kirikusse, turule, sõidavad vanad paarid, noored tüdrukud. Jalgrattal on alati ees korv, kuhu asju panna ja ratas ise näeb reeglina välja siuke vanaaegne - "Ukraina" oleks ikka väga peen mudel.
Ja ma sain nüüd aru, miks lubati tekikott kaasa võtta - see on tõesti reklaamkirjadega :) Tekk ise - too duvet - on tehtud leedus ja padi - noh, padja mõõtu see küll välja ei anna - poolas. Mingi väga sünteetiline asi, ma eriti ei julge sinnapoole vaadatagi - kardan, et ajab kratsima. Aga eks ma näe ja tunne.
Kui keskväljakul istusin ja kudusin - noh, mis mul muud teha oli - siis kuulasin kahe tunni jooksul iga veerand tunni tagant kellamänge - kolm kirikut, mu arust ja igaüks püüdis teisi üle trumbata. Ilus tegelikult.
Millegipärast ei taha FB mind siin ära tunda. Eks ma püüa asja uurida.
Üritan nüüd minna ja leida mingi toidupoe moodi asja. Ilm on super! Kohvriga reisides muidugi natuke võttis ka naha märjaks aga ilus on!

 Need on siis minu uued voodikaaslased Gosa ja Mysa. Võib hääldada eestipäraselt - Koosa ja Müüsa.

 

See on siis see tekikott, mille võib koju kaasa võtta. Padjapüür on tavaline, valge ja ilma kirjadeta. Tähelepanelik vaatleja märkab sellist pisikest aga tähtsat detaili, mida ma ka varem just ainult siin, Hollandis, olen kohanud - nimelt on tekikotil seal allservas, kus auk on, siuke lisalapakas, mis takistab tekki kotist lahkumast. Täitsa töötab, mulle meenus.

Ja leidsin sellise sildi - ma ei oska pilte suuremaks ega väiksemaks teha ning ka sellel asuvaid objekte mitte, nii et ikka silmad punni ja lugege välja, mis kirjaga tegu! Neid oli kogu selle mururiba ulatuses - nii paarisaja meetri pikkusel lõigul. Noh, ma hakkan juba natuke igatsema.