Täna on selline natuke jahedam ilm. Varrukas peab ikka olema. Aga pikka pole vaja.
Hommikul kooli minnes ehmatasin ennast paigale. Otsisin laugupere kuna olin millalgi õhtul imelikku prääksumist kuulnud - noh, et ilmselt pardid on valele poole silda sattunud. Aga laugud peletavad need suuremad asjad ilusti minema nii et ma väga ei muretsenud. Leidsin siukese tegelase:
Ta ei lasknud ennast eriti häirida ja sonkis veepinda edasi. Kui ma läehemale läksin, pistis pea rohu taha ja kui ma veel lähemale läksin, otsustas üle kanali lennata:
Noh, ega mul väga palju aega polnud teda seal imetleda. Mingi kurg ühesõnaga. Peaks ühikasse hoiatuse panema. Või kuidas neil siin nende kurejuttudega asi on.
Paar nädalat tagasi nägin sarnast seltsimeest vähe kaugemal linnaservas ühe kraavi kaldal.
Laugupere oli natuke eemal. Olemas.
Linnaservas koperdasid sealse kanali pardid tee peal. Kui ma nendest ringiga mööda läksin - nii meetri kauguselt, vahtisid nad mind nahhaalsete nägudega. Mul oli päris piinlik, et ei mõstnud kuskilt mujalt minna.
Selline linnualgus päevale võis tähendada ainult üht: demonstratsiooniks üks kümutatud kanaarilinnuke ja veidi enne lõunat toodi veel üks rohesaba loori. Ma arvan, et nii võiks nende eestikeelne nimi kõlada. Mina hoidsin ennast eemale ja süvenesin tsütoloogiaõpikusse. Niikauaks kuni uued tudengid hätta jäid ja meie Portugali spetsialist Ana neist ikka üldse välja ei tahtnud teha. Aga ma ei ole üldse õpetaja. Ma kohe ei kannata seda rabistamist ja kümmet korda kordamist. Vaene linnuke pidi kannatama neljatunnist rappimist.
Koolist tulles olid laugud oma kohal. Üks kutsikas on ikka siuke rahmeldaja ja viriseja - jõudis teiste juurest jalga lasta kuni ma fotokat välja õngitsesin:
Aga selle eest demonstreeris ta mulle eeskujulikku püüdlikku sukeldumistehnikat:
Ja siis sain kodust kirja! Nii kallid!
No comments:
Post a Comment