Or whatever...
Mulle on juba ammu tundunud, et peaksin siia inglise keeles kirjutama sest pean enda jaoks kõik mõtted ära tõlkima.
Kuna täna sajab, siis tulin koolist enam-vähem kohe koju ja tundub, et kõik on seda teinud. Igatahes on köögis kogu aeg rahvast ja kui ma läksin just vaatama, kas saan oma asja ahju pista, räägiti seal parajasti saksa keeles. No neli võõrkeelt on minu pisikese aju veel pisema käärukese jaoks ikka liiga palju! Pistsin panni ahju, palusin inglise-soome-hollandi segakeeles kokutades see sinna jätta kui saiad soojaks saavad ja põgenesin jogurtiga oma tuppa.
Täna siis sajab vihma. Hommikul oli lihtsalt jahe ja ma panin isegi tuhkrute liidu pusa selga ning tossud sandalettide asemel. Kui koolis ühele poole saime ja ma läksin ülejääke külmikusse viima, nägin, et sajab. Niimoodi vastikult helehallilt. Noh, et pole nagu päris pime ja tume piilv, mis kiiresti mööda läheks vaud siuke, et nagu lubaks ja tegelikult ei liigu kuskile. Ja tuleb siukest tihedat peenikest vihma. Rõske on.
Hommikul nägin jänest. Seekord ühte. Ja bussis vist sõidab minuga igal hommikul ühe noore ja kõhna ja viisakaks lõigatud Kutsi moodi koer. Igatahes näen teda juba mitu päeva minuga koos maha tulemas ja siis nad jalutavad minu arust kliiniku poole. Mõne tudengi koer äkki? Igatahes ma vaatan järgmine kord hoolikamalt ja püüan talle ligi litsuda. Täna lasime jalgrattureid mööda ja seisime tee servas ja siis ma vaatasin teda. Tema pani tähele, et ma teda vaatan, vaatas mulle ka silma ja tõstis korra saba. :)
Menüüs olidki täna ainult see eilne kaktusehiir (!) Peromyscus eremicus ja mingi rästas jälle.
Neljateistgrammist hiirekest ei tahtnud keegi. Tegelikult oli ta päris armas. Suurte kõrvadega. Siis üks tudeng võttis ta teha ja ma suskisin kõrvalt.
Kui väikses saalis kõik tehtud sai, aitasin Rachelil suures saalis koera närve otsida. Suur, must, vana koer. Oli magama pandud kuna tagajalgadega oli probleeme. Selgroog oli tegelikult ilus. Kui ma mõtlen kõigi nende bokserite peale, kes endale teise selgroo kasvatavad ja ikka edasi kepsutavad, siis ei saa ma nagu enam millestki aru. Aga sellel koeral oli ajukasvaja ka. Juhuleiuna. Päris suur - nii pooleteise cm läbimõõduga. Aga sellises kohas, kus ta ei tohiks midagi segada. Ilus, eraldi asi kolju küljes.
Venitasin veel aga kuna teha ei olnud enam midagi kasulikku, tulin ära. Lootsin küll, et ehk jääb vihm vahepeal vähemaks aga kus ta siis jäi. Sellise olemisega, et nüüd nii jääbki.
Laugud on nii suureks kasvanud, et neid kuuekesi koos näha enam eriti ei õnnestugi. Täna jäin ka veel vihma käes neid vaatama. Kiusasid parte. Ja ühte ajasid ka endast eemale - isa? Igatahes olid nad kõik kuuekesi koos ja siis seda ühte ajasid eemale. Ja ka siis omavahel hüplesid ja ärplesid. Nagu pubekad ikka.
Wednesday, August 7, 2013
Tuesday, August 6, 2013
Kargem teisipäev
Täna oli siis jälle veidi raskem tõusmine.
Koolis oli täna vastutav Rachel. Saada oli üks Crypturellus tataupa - siuke kanaline, Tataupa Tinamou, kellel arvati olevat munapeetus, ja Saguinus labiatus - üks amazonase punakõht- või valgehuultamariin, kes oli ka lihtsalt ära surnd.
Ja siis veel üks mingi metskitse moodi asi - oli maha lastud, et uurida, kas ja mis neil viga võib olla. Ja siis toodi pealelõunal veel üks kosmeetilise lahangu - st et avada saad ainult kõhu- ja rinnaõõne - aara - 17- aastane lind. Mõlemal tänasel linnul oli salpingiit ehk munajuhapõletik. Meie oma - aitasin ühel tudengil seda nüsida - haises täpselt nagu püometra.
Teadaolevalt on homme ootamas juba mingi lind ja hiir.
Täna on korteri(?) koosolek, kus tuleb paika panna, kes ja mida ja millal järgmisel nädalal koristab. Tuleb välja, et kaks tüdrukut on veel ameerikast. Üks lendab Houstonisse juba reede hommikul. Peame endast maha jätma täiesti puhta korteri. Huvitav - kuidas see õnnestuks?
Monday, August 5, 2013
Tegus esmaspäev
Kõigepealt pidid mind hommikul kooli minnes kaks jänest jalust maha jooksma. Siukesed pisemat sorti. Ikka seal kahe maja vahel kanali kaldal. Jäin seisma ja üritasin ka fotokat välja õngitseda aga sellepeale kadus üks ära ja teine tardus paigale. Kartsin, et kui veel lähemale ka lähen, siis laseb see ka jalga ja jätsin asja sinnapaika.
Koolis oli kaks uut tudengit, kellest ühte olin isegi varem kohanud ja teine tundus tegelikult ka kuidagi tuttav. Kolmas õieti. Aga tunduvad asjalikud.
Kuna vastutav oli.... Carlos ja ta pidi instruktsiooni läbi viima ja demonstratsiooni, siis oli ta tavalisest rohkem närvis. Ta ei tea ju midagi. Vähemalt ta tunnistab seda. Vastupidiselt tavalisele esmaspäevale oli täna saadaval üks eelmisel nädalal surnuna leitud, vees vedelenud ja siis külmutatud lusiknokk(?) ja omanikult ära võetud saarmas. Muidugi oleks ma tahtnud kohutavalt seda saarmast nunnutada. Aga kuna keegi pidi lindu demonstreerima, siis kesse mu ikka olla sai kui mitte mina. Roiskunud nagu see oli, polnud seal miskit erilist diagnostilist aga vähemalt oli see korralik suur lind, kelle osad olid ilma mikroskoobita näha.
Noh, saarmast jäigi väga vähe alles....
Jeee! Ana on sel nädalal ära - ei huvitagi, kus! Nädala lõpus on olemas ka Marja ja Jooske. Ehk õnnestub ikka ka kliinik ära näha!
Kuna pealelõunaseid üritusi polnud, otsustasin loomaaias ära käia. Seekord klappisid esmesel katsel kõik rongid ja bussid. Ainult ära tulles jäin bussist - tegelikult trollist maha kuna pildistasin sissekäiku. Noh, aga kuna see oli niikuinii viis minutit hiljaks jäänud, siis oli järgmiseni ainult kümme minutit aega. Ilm oli täna siuke naljakas - päike kogu aeg ei paistnud aga soe oli, nii et varrukavajadust polnud mujal kui rongis.
Lahe! No oli lahe! Arnhem on siuke natuke reljeefsem koht. Ka loomaaed asub küngastel. Ja palju on sellist nurgatagust ja eraldatust. Tallinna oma on kogu oma aiakujundusega kuidagi steriilne. Selle kõrvalt.
Kõigeni ma muidugi ei jõudnudki. Aga nägin ära surrikaadid ja manaati!
Tegin pilte ka ja videosid, nendega läheb nüüd ikka natuke aega, ma arvan.
Üks asi, mida kõik ilmselt ei kannata, on seal siuke suuuuuuuur kasvuhoone moodi asi, kus neil on siis vihmamets. Seal oli niiske ja soe ja õhuga suhteliselt kitsas. Kõik ümberringi sirises ja sisises. Algul ma arvasin, et see tuleb lindilt aga tegelikult lendasid seal ikka linnud ka ringi. Ja taimed olid siukesed suured ja lopsakad. Ja kosed ja veekogud. Ma muidugi ei julgenud eriti mõelda, mis ja kes seal veel võivad olla aga terve mõistus seletas mulle, et seal EI SAA isegi ilma jalgadeta olendid vabalt ringi liikuda. Muidugi ma ei hakanudki lugema neid lapsi, kes mulle kogemata otsa joostes ja mind ehmatades igas suunas lompidesse ja alligaatoritiiki lendasid. Ma ei saa midagi teha - ma reageerin ikka küünarnukiga...
Üks asi üllatas mind positiivselt. Minu enda juures. Olin teadlik, et seal on siuke suur akvaarium jne. Sinna viis üks koopauks. Noh, ma püüdsin olla tugev ja läksin sealt sisse. Teisi inimesi oli ka. Jube pime oli ja ma üritasin nendele järele liikuda. Aga ekspositsioonid olid vapustavad ja läksid üha uhkemaks. Kõige viimane enne väljatulekut oli siuke tunnel, kus kalad ujusid inimeste ümber. Viis suurt raid teiste seas. Tegin pilte ja pilte ja pilte. Aga seal peab ise käima!
Väljas oli üks surrikaat, kes teadlikult tuli ja poseeris. Ma ikka tõmban neid ligi. Ja nemad mind. No nad on kohe niiiiii....
Mannaati oli seal kasvuhoones. Ega teda eriti näha olnud aga aeg-ajalt tõusis pinnale ja näsis pika mokaga jääsalatit, mis talle oli tiiki hakituna visatud. Sellest tuli video.
Flamingod olid ilusad. Ja siis igasugused pardid.
Kõrbesse ma ei läinud. Seda tutvustava lehekülje peal oli.... Noh, see, puudega....
Ja safari jäi ka käimata sest kahest kohast üritasin snna minna aga ühes oli kett ees ja teises küljes ma ka aru ei saanud, kuhu täpselt ma oleksin pidanud minema. Mingi naljakas silt kohalikus keeles oli ka aga sellest ma midagi konkreetset küll välja ei lugenud.
Oeh, pikk aga tegus ja väääääga tore päev, ma ütleksin!
Koolis oli kaks uut tudengit, kellest ühte olin isegi varem kohanud ja teine tundus tegelikult ka kuidagi tuttav. Kolmas õieti. Aga tunduvad asjalikud.
Kuna vastutav oli.... Carlos ja ta pidi instruktsiooni läbi viima ja demonstratsiooni, siis oli ta tavalisest rohkem närvis. Ta ei tea ju midagi. Vähemalt ta tunnistab seda. Vastupidiselt tavalisele esmaspäevale oli täna saadaval üks eelmisel nädalal surnuna leitud, vees vedelenud ja siis külmutatud lusiknokk(?) ja omanikult ära võetud saarmas. Muidugi oleks ma tahtnud kohutavalt seda saarmast nunnutada. Aga kuna keegi pidi lindu demonstreerima, siis kesse mu ikka olla sai kui mitte mina. Roiskunud nagu see oli, polnud seal miskit erilist diagnostilist aga vähemalt oli see korralik suur lind, kelle osad olid ilma mikroskoobita näha.
Noh, saarmast jäigi väga vähe alles....
Jeee! Ana on sel nädalal ära - ei huvitagi, kus! Nädala lõpus on olemas ka Marja ja Jooske. Ehk õnnestub ikka ka kliinik ära näha!
Kuna pealelõunaseid üritusi polnud, otsustasin loomaaias ära käia. Seekord klappisid esmesel katsel kõik rongid ja bussid. Ainult ära tulles jäin bussist - tegelikult trollist maha kuna pildistasin sissekäiku. Noh, aga kuna see oli niikuinii viis minutit hiljaks jäänud, siis oli järgmiseni ainult kümme minutit aega. Ilm oli täna siuke naljakas - päike kogu aeg ei paistnud aga soe oli, nii et varrukavajadust polnud mujal kui rongis.
Lahe! No oli lahe! Arnhem on siuke natuke reljeefsem koht. Ka loomaaed asub küngastel. Ja palju on sellist nurgatagust ja eraldatust. Tallinna oma on kogu oma aiakujundusega kuidagi steriilne. Selle kõrvalt.
Kõigeni ma muidugi ei jõudnudki. Aga nägin ära surrikaadid ja manaati!
Tegin pilte ka ja videosid, nendega läheb nüüd ikka natuke aega, ma arvan.
Üks asi, mida kõik ilmselt ei kannata, on seal siuke suuuuuuuur kasvuhoone moodi asi, kus neil on siis vihmamets. Seal oli niiske ja soe ja õhuga suhteliselt kitsas. Kõik ümberringi sirises ja sisises. Algul ma arvasin, et see tuleb lindilt aga tegelikult lendasid seal ikka linnud ka ringi. Ja taimed olid siukesed suured ja lopsakad. Ja kosed ja veekogud. Ma muidugi ei julgenud eriti mõelda, mis ja kes seal veel võivad olla aga terve mõistus seletas mulle, et seal EI SAA isegi ilma jalgadeta olendid vabalt ringi liikuda. Muidugi ma ei hakanudki lugema neid lapsi, kes mulle kogemata otsa joostes ja mind ehmatades igas suunas lompidesse ja alligaatoritiiki lendasid. Ma ei saa midagi teha - ma reageerin ikka küünarnukiga...
Üks asi üllatas mind positiivselt. Minu enda juures. Olin teadlik, et seal on siuke suur akvaarium jne. Sinna viis üks koopauks. Noh, ma püüdsin olla tugev ja läksin sealt sisse. Teisi inimesi oli ka. Jube pime oli ja ma üritasin nendele järele liikuda. Aga ekspositsioonid olid vapustavad ja läksid üha uhkemaks. Kõige viimane enne väljatulekut oli siuke tunnel, kus kalad ujusid inimeste ümber. Viis suurt raid teiste seas. Tegin pilte ja pilte ja pilte. Aga seal peab ise käima!
Väljas oli üks surrikaat, kes teadlikult tuli ja poseeris. Ma ikka tõmban neid ligi. Ja nemad mind. No nad on kohe niiiiii....
Mannaati oli seal kasvuhoones. Ega teda eriti näha olnud aga aeg-ajalt tõusis pinnale ja näsis pika mokaga jääsalatit, mis talle oli tiiki hakituna visatud. Sellest tuli video.
Flamingod olid ilusad. Ja siis igasugused pardid.
Kõrbesse ma ei läinud. Seda tutvustava lehekülje peal oli.... Noh, see, puudega....
Ja safari jäi ka käimata sest kahest kohast üritasin snna minna aga ühes oli kett ees ja teises küljes ma ka aru ei saanud, kuhu täpselt ma oleksin pidanud minema. Mingi naljakas silt kohalikus keeles oli ka aga sellest ma midagi konkreetset küll välja ei lugenud.
Oeh, pikk aga tegus ja väääääga tore päev, ma ütleksin!
Sunday, August 4, 2013
Eelviimane pühapäev
See pealkiri pani mind ennastki kulmu kergitama.
Aga noh. See tunnike taga mõjub vist ikka siiani. Ärkasin täna teadmisega, et noh, nüüd on ikka kell palju. Oli pool kümme.
Kuna avastasin, et ikka peaks mingit jahutoodet tooma, otsustasin minna sinna odavamasse lao moodi poodi. Kus tuleb kott ette näidata. Võtsin ettenägelikult kaasa ainult pisikese vöökoti ja sinnagi võimalikult vähe träni. Tegelikult nõudis kassapreili mul ka selle ettenäitamist. No see ei ole meeldiv. Aga üleelatav.
Ma ei võtnud kaasa ka fotokat. Ja muidugi oleks kolmes kohas tahtnud pilti teha.
Esiteks - ma olen harjunud oma koduaknast päeva jooksul kümneid lennukeid nägema. Nii lähedalt, et enamusel saab lennufirma ära tunda. Siin olen näinud igasuguseid muid lendajaid - õhupalle ja koperdist regulaarselt. Lennukitest näen vaid neid uhkeid valgeid sabatriipe, mis taeva alla trips-traps-trulli ruudustiku jätavad.
Aga õhupalle on siin ikka palju. Just õhtuti. Eile õhtul - laupäeval siis ol neid siin-ja sealpool maja. Rahvas lõbutseb, nagu ma arvan. Samamoodi, nagu need kanalisõidud - ma ei usu iialgi, et neil mingi praktiline eesmärk on. Vähemalt siis vast poleks nende roolis päevitusriietega pensionäre. Poest tulles jäin silla taha! Tõstetavate sildade ees on tõkkepuud nagu raudteeülesõitudel. Nägin juba kaugemalt, et need on alla lastud ja paar autot juba seisis nende taga. Kui mina sillani jõudsin, hakkas see just tõusma. Alt sõitsid läbi minu arust küll mitte nii kõrged asjad. Aga kohe mitu tükki ja siis lasti sild uuesti alla. Seda tegi üks meesterahvas. Sillaotstes on sellised kapid, mis näevad tegelikult välja nagu helipuldid. Ainult nuppe on vähem. Ma pole nende kallal kunagi kedagi näinud. Täna siis oli. Ma ei tea, kas nad siis ongi pühapäeviti seal vms. Sest teistel päevadel pole ka kanaliliiklus nii tihe.
Poodide kohta niipalju, et paljud tehakse pühapäeviti hiljem lahti. Täitsa tavaline, et kella kaheteistkümnest. Ja on siis vähem aega avatud. Mõnikord lihtsalt paar tundi. Ja kõik saavad hakkama.
Ja siis nägin ühte lahedat posti, mis tähistas koerte mänguväljakut. Ma ei tea, kas nendes kohtades võib siis koera rihma otsast lahti ka lasta. Need pole aiaga piiratud ega midagi ja see oli üsna suure tee ääres. Natuke laiem kui tavaline Hond toilet.
Ja täna ma siis püüan kududa.
Kuna eelmisel nädalal polnud mingit eriti huvitavat lahangut, siis on mul materjal järgmiseks esitluseks peaaegu koos. Kuna nädal enne seda võtsin kaks protokolli, mille vahel valida. Üks oli armas ja teine minu jaoks huvitav ja rahulolupakkuv. Sellega peaks siis kiiresti minema ja ma sellega veel ei tegele.
Aga noh. See tunnike taga mõjub vist ikka siiani. Ärkasin täna teadmisega, et noh, nüüd on ikka kell palju. Oli pool kümme.
Kuna avastasin, et ikka peaks mingit jahutoodet tooma, otsustasin minna sinna odavamasse lao moodi poodi. Kus tuleb kott ette näidata. Võtsin ettenägelikult kaasa ainult pisikese vöökoti ja sinnagi võimalikult vähe träni. Tegelikult nõudis kassapreili mul ka selle ettenäitamist. No see ei ole meeldiv. Aga üleelatav.
Ma ei võtnud kaasa ka fotokat. Ja muidugi oleks kolmes kohas tahtnud pilti teha.
Esiteks - ma olen harjunud oma koduaknast päeva jooksul kümneid lennukeid nägema. Nii lähedalt, et enamusel saab lennufirma ära tunda. Siin olen näinud igasuguseid muid lendajaid - õhupalle ja koperdist regulaarselt. Lennukitest näen vaid neid uhkeid valgeid sabatriipe, mis taeva alla trips-traps-trulli ruudustiku jätavad.
Aga õhupalle on siin ikka palju. Just õhtuti. Eile õhtul - laupäeval siis ol neid siin-ja sealpool maja. Rahvas lõbutseb, nagu ma arvan. Samamoodi, nagu need kanalisõidud - ma ei usu iialgi, et neil mingi praktiline eesmärk on. Vähemalt siis vast poleks nende roolis päevitusriietega pensionäre. Poest tulles jäin silla taha! Tõstetavate sildade ees on tõkkepuud nagu raudteeülesõitudel. Nägin juba kaugemalt, et need on alla lastud ja paar autot juba seisis nende taga. Kui mina sillani jõudsin, hakkas see just tõusma. Alt sõitsid läbi minu arust küll mitte nii kõrged asjad. Aga kohe mitu tükki ja siis lasti sild uuesti alla. Seda tegi üks meesterahvas. Sillaotstes on sellised kapid, mis näevad tegelikult välja nagu helipuldid. Ainult nuppe on vähem. Ma pole nende kallal kunagi kedagi näinud. Täna siis oli. Ma ei tea, kas nad siis ongi pühapäeviti seal vms. Sest teistel päevadel pole ka kanaliliiklus nii tihe.
Poodide kohta niipalju, et paljud tehakse pühapäeviti hiljem lahti. Täitsa tavaline, et kella kaheteistkümnest. Ja on siis vähem aega avatud. Mõnikord lihtsalt paar tundi. Ja kõik saavad hakkama.
Ja siis nägin ühte lahedat posti, mis tähistas koerte mänguväljakut. Ma ei tea, kas nendes kohtades võib siis koera rihma otsast lahti ka lasta. Need pole aiaga piiratud ega midagi ja see oli üsna suure tee ääres. Natuke laiem kui tavaline Hond toilet.
Ja täna ma siis püüan kududa.
Kuna eelmisel nädalal polnud mingit eriti huvitavat lahangut, siis on mul materjal järgmiseks esitluseks peaaegu koos. Kuna nädal enne seda võtsin kaks protokolli, mille vahel valida. Üks oli armas ja teine minu jaoks huvitav ja rahulolupakkuv. Sellega peaks siis kiiresti minema ja ma sellega veel ei tegele.
Saturday, August 3, 2013
Remondilaupäev
Kui saamatu võib ikka üks inimene olla!
Ärkasin täna selle peale, et tundsin, kuidas Ötsukas mu kõhu peal magab. Tegelikult paistis päike mu kõhu soojaks. Nii naljakas tunne oli. Arvasin, et kell on jälle jube palju aga tegelikult oli kolmveerand üheksa.
Mõtlesin siis, et kuna ilmateade oli ka vihmahoiatuse maha võtnud, et paras päev loomaaia jaoks.
Olin aru saanud, et ka siit kõrvaljaamast saab Arnhemi poole sõita. Aga kuna ma lootsin ikka keskjaama läehdal laupäeviti peetava turu üe vaadata, otsustasin siiski sealt alustada.
Jaamas suundusin aga kohe piletite poole, et noh, kui saab varem tagasi, eks siis vaatan seda turgu ka kuna see pole nii elutähtis. Selgus, et piletiautomaadid siin Visa kaarti jälle ei tunnista. Pidin ostma pileti kassast, kus teenustasu on lisaks piletihinnale 50 senti. No OK, ku muidu ei saa, siis ju ei saa lihtsalt. Nagu möödaminnes ühmas tädi veel, et kas ma ikka tean, et ma pean kõigepealt bussiga rongijaama sõitma. Misasja? Noh, ma eelmisel nädalal olin näinud küll, et sõidavad mingid bussid kuskile nagu organiseeritult aga kuna mulle polnud seda vaja, siis ma ei süvenenud. Seda, et siin igal pool kaevatakse ja õudne remont igal pool käib, on ilmselt kõik taibanud ja tähele pannud. Selgituseks siis ütles tädi, et esimeses peatuses tuleb maha minna ja siis sealt saab rongi peale minna. Mina arvasin muidugi, et vat kui tore, nagu lennujaamas, et viiakse kohe uksest ukseni, et inimesed eksida ei saaks.
Nuh, küsisin siis väljas rohelistelt mehikestelt, millise bussi peale minna, et ikka õige perrooni juurde sattuda. Bussis kuulsin veel inimesi rääkimas samast peatusest jne. Tiirutasime veerand tundi algul tänavate vahel ja siis juba mingis eeslinnas. Raudtee oli kogu aeg kuskil.
Kui mingisse jaama jõudsime, buss peatus ja ma kobisin kuulekalt maha. Mõned inimesed tulid veel. Paraku kadusid need kohe laiali. Olin mina, raudteeperroon, mille sissekäikudel olid triibulised lindid ees, ja raudteel töötav ekskavaator. Raudtee skeemil oli täitsa see peatus olemas ja sobis nagu ka Arnhemi sõiduks. Aga mingit rongiplaani mitte kuskil. Kahtlane oli ka see, et teisi inimesi polnud. Käisin natuke aega ringi, tegin tiiru ümber jaamaümbruse, perroonide jne. Ei mingit märki rongidest, plaanidest ega millestki sellisest, et sealt kuskile edasi saaks sõita. Ainuke, kellelt oleks ehk võinud midagi küsida, oli ekskavaatorijuht aga temaga ma kontakti otsima ei hakanud.
Ma natuke laiutasin käsi ja õlgu, siis pidasin targemaks keskjaama tagasi sõita. Neid bussipeatusi mäletasin, kus olid. Seal oli ka teisi inimesi ja buss tuli ka üsna kohe. Küsisin veel üle, kas sellega ikka saab tagasi keskjaama. Noh saigi.
Sealt sõitsin oma naaberjaama. Praktiliselt ühika kõrvale. Hommik oli ju veel. Ilm ilus ja mul päev plaanitud ikkagi loomaaiaks. Jaamas leidsin üles raudteeplaani aga sellel millegipärast enam polnud seda jaama, kuhu mul vaja oli jõuda. Ronge sõitis küll siia-sinna aga ükski nagu ei sobinud. Küsida polnud ka kelleltki sest need on siin ju kõik siukesed mehitamata jaamad. Libapiletiostu ma oma Visaga ka tegema ei saanud hakata - automaat oleks ehk midagi seletanud aga kuna mul polnud sobivat kaarti, siis jäi see võimalus ka ära.
Hiljem kodus vaatasin, et sealt jaamast saab, jah, Arnhemi sõita aga selleks tuleb esmalt sealt keskjaama sõita, seal ümber istuda - bussi peale, muidugi, jne.
Kuna mul oli juba väga kõrini, otsustasin järgmised kaks nädalat nälgida ja selle kahekümneeurose rongipileti raisku lasta. Mul ei olnud enam jaksu uuele ringile minna.
Lonkisin ühika poole. Siis otsustasin, et kuna ilm on ilus ja ma ei suudaks niikuinii midagi tarka ühikas teha, siis jalutasin veel ja leidsin ennast lõpuks kekslinnast turult.
Muu hulgas oli irooniline see, et juustuleti kaardimaksevidin oli Visaga täitsa nõus.
Huvitav, kas meil ka kõik mingite kirjute pükstega ringi käivad? Siin igatahes on nagu vanal heal nõukogudeajal kõigil ühest riidest püksid, pükskostüümid, kleidid erineva lõikega jne. Kõike seda müüakse turul.
Oma bussireisil nägin mitmes kohas silti kirsside müügi kohta. Aga kilohind on ikka lgi 4 euri. Ka turul. Ja kartul 1 € kilo. Natuke ikka palju mu meelest. Kala oli mitmes variandis - toorena jne. Aga mul pole viitsimist seda ainult enda jaoks puhastama hakata.
Kui siis ükskord jälle ühika juurde jõudsin, vaatasin laugud üle. Pubekad on juba nii suured, et tegutsevad põhiliselt omapäi. Üks hirmutas teisel pool silda - minu arust lihtsalt oma lõbuks - pardipere ja neli tükki startisid poole kanalipikkuse pealt minu poole kui ma sillale seisma jäin. See oli nii naljakas! Üks ujus ees ja selle kiilulaines teine. Aga see tagumine ei jõudnud hästi järele ja siis ta otsustas, et ta parem jookseb mööda vett! :) Või püüab lennata. Või mida iganes ta omaarust tegi üle selle esimese pea. Selle pladina peale ilmus silla alt veel kaks kutsikat välja ja siis nad hakkasidki pladistama ja diagonaalis üle kanali "lendama". Noh, täna on natuke tuult ja ilmselt oli emme neile rääkinud, et vastu tuult peab lendu tõusma. Paraku jätsid nad kohe järgi, kui kotist kaamera välja sain.
Ma olen ilmselt stressimagaja. Tulin tuppa ja magasin. apealelõunauinaku. Lõunauinak jäi täna niisiis vahele. Aga ehk saab hommikul veidi kauem jälle. Sest raudteeehitustööd kestavad ka homme. Noh, ehk on esmaspäev selline tavaline esmaspäev, kus tööd on vähe ja saan siis ehk hoopis tööpäeval loomaaeda lipsata. Mulle meeldiks see rohkem, kui puhkepäeval.
Tegelikult algas tänane reis väga armsalt. Bussiaknast nägin vanapaari. Nii.... seitsmekümnesed vast. Käest kinni, mõlemal ilmselt puusad natuke haiged. Mehel seljakott ja selle küljes ripnemas kaks karvast loomaga võtmehoidjat. Läksid. Vaatasin neid veel, kui buss ümber nurga keeras. Nii....
Ärkasin täna selle peale, et tundsin, kuidas Ötsukas mu kõhu peal magab. Tegelikult paistis päike mu kõhu soojaks. Nii naljakas tunne oli. Arvasin, et kell on jälle jube palju aga tegelikult oli kolmveerand üheksa.
Mõtlesin siis, et kuna ilmateade oli ka vihmahoiatuse maha võtnud, et paras päev loomaaia jaoks.
Olin aru saanud, et ka siit kõrvaljaamast saab Arnhemi poole sõita. Aga kuna ma lootsin ikka keskjaama läehdal laupäeviti peetava turu üe vaadata, otsustasin siiski sealt alustada.
Jaamas suundusin aga kohe piletite poole, et noh, kui saab varem tagasi, eks siis vaatan seda turgu ka kuna see pole nii elutähtis. Selgus, et piletiautomaadid siin Visa kaarti jälle ei tunnista. Pidin ostma pileti kassast, kus teenustasu on lisaks piletihinnale 50 senti. No OK, ku muidu ei saa, siis ju ei saa lihtsalt. Nagu möödaminnes ühmas tädi veel, et kas ma ikka tean, et ma pean kõigepealt bussiga rongijaama sõitma. Misasja? Noh, ma eelmisel nädalal olin näinud küll, et sõidavad mingid bussid kuskile nagu organiseeritult aga kuna mulle polnud seda vaja, siis ma ei süvenenud. Seda, et siin igal pool kaevatakse ja õudne remont igal pool käib, on ilmselt kõik taibanud ja tähele pannud. Selgituseks siis ütles tädi, et esimeses peatuses tuleb maha minna ja siis sealt saab rongi peale minna. Mina arvasin muidugi, et vat kui tore, nagu lennujaamas, et viiakse kohe uksest ukseni, et inimesed eksida ei saaks.
Nuh, küsisin siis väljas rohelistelt mehikestelt, millise bussi peale minna, et ikka õige perrooni juurde sattuda. Bussis kuulsin veel inimesi rääkimas samast peatusest jne. Tiirutasime veerand tundi algul tänavate vahel ja siis juba mingis eeslinnas. Raudtee oli kogu aeg kuskil.
Kui mingisse jaama jõudsime, buss peatus ja ma kobisin kuulekalt maha. Mõned inimesed tulid veel. Paraku kadusid need kohe laiali. Olin mina, raudteeperroon, mille sissekäikudel olid triibulised lindid ees, ja raudteel töötav ekskavaator. Raudtee skeemil oli täitsa see peatus olemas ja sobis nagu ka Arnhemi sõiduks. Aga mingit rongiplaani mitte kuskil. Kahtlane oli ka see, et teisi inimesi polnud. Käisin natuke aega ringi, tegin tiiru ümber jaamaümbruse, perroonide jne. Ei mingit märki rongidest, plaanidest ega millestki sellisest, et sealt kuskile edasi saaks sõita. Ainuke, kellelt oleks ehk võinud midagi küsida, oli ekskavaatorijuht aga temaga ma kontakti otsima ei hakanud.
Ma natuke laiutasin käsi ja õlgu, siis pidasin targemaks keskjaama tagasi sõita. Neid bussipeatusi mäletasin, kus olid. Seal oli ka teisi inimesi ja buss tuli ka üsna kohe. Küsisin veel üle, kas sellega ikka saab tagasi keskjaama. Noh saigi.
Sealt sõitsin oma naaberjaama. Praktiliselt ühika kõrvale. Hommik oli ju veel. Ilm ilus ja mul päev plaanitud ikkagi loomaaiaks. Jaamas leidsin üles raudteeplaani aga sellel millegipärast enam polnud seda jaama, kuhu mul vaja oli jõuda. Ronge sõitis küll siia-sinna aga ükski nagu ei sobinud. Küsida polnud ka kelleltki sest need on siin ju kõik siukesed mehitamata jaamad. Libapiletiostu ma oma Visaga ka tegema ei saanud hakata - automaat oleks ehk midagi seletanud aga kuna mul polnud sobivat kaarti, siis jäi see võimalus ka ära.
Hiljem kodus vaatasin, et sealt jaamast saab, jah, Arnhemi sõita aga selleks tuleb esmalt sealt keskjaama sõita, seal ümber istuda - bussi peale, muidugi, jne.
Kuna mul oli juba väga kõrini, otsustasin järgmised kaks nädalat nälgida ja selle kahekümneeurose rongipileti raisku lasta. Mul ei olnud enam jaksu uuele ringile minna.
Lonkisin ühika poole. Siis otsustasin, et kuna ilm on ilus ja ma ei suudaks niikuinii midagi tarka ühikas teha, siis jalutasin veel ja leidsin ennast lõpuks kekslinnast turult.
Muu hulgas oli irooniline see, et juustuleti kaardimaksevidin oli Visaga täitsa nõus.
Huvitav, kas meil ka kõik mingite kirjute pükstega ringi käivad? Siin igatahes on nagu vanal heal nõukogudeajal kõigil ühest riidest püksid, pükskostüümid, kleidid erineva lõikega jne. Kõike seda müüakse turul.
Oma bussireisil nägin mitmes kohas silti kirsside müügi kohta. Aga kilohind on ikka lgi 4 euri. Ka turul. Ja kartul 1 € kilo. Natuke ikka palju mu meelest. Kala oli mitmes variandis - toorena jne. Aga mul pole viitsimist seda ainult enda jaoks puhastama hakata.
Kui siis ükskord jälle ühika juurde jõudsin, vaatasin laugud üle. Pubekad on juba nii suured, et tegutsevad põhiliselt omapäi. Üks hirmutas teisel pool silda - minu arust lihtsalt oma lõbuks - pardipere ja neli tükki startisid poole kanalipikkuse pealt minu poole kui ma sillale seisma jäin. See oli nii naljakas! Üks ujus ees ja selle kiilulaines teine. Aga see tagumine ei jõudnud hästi järele ja siis ta otsustas, et ta parem jookseb mööda vett! :) Või püüab lennata. Või mida iganes ta omaarust tegi üle selle esimese pea. Selle pladina peale ilmus silla alt veel kaks kutsikat välja ja siis nad hakkasidki pladistama ja diagonaalis üle kanali "lendama". Noh, täna on natuke tuult ja ilmselt oli emme neile rääkinud, et vastu tuult peab lendu tõusma. Paraku jätsid nad kohe järgi, kui kotist kaamera välja sain.
Ma olen ilmselt stressimagaja. Tulin tuppa ja magasin. apealelõunauinaku. Lõunauinak jäi täna niisiis vahele. Aga ehk saab hommikul veidi kauem jälle. Sest raudteeehitustööd kestavad ka homme. Noh, ehk on esmaspäev selline tavaline esmaspäev, kus tööd on vähe ja saan siis ehk hoopis tööpäeval loomaaeda lipsata. Mulle meeldiks see rohkem, kui puhkepäeval.
Tegelikult algas tänane reis väga armsalt. Bussiaknast nägin vanapaari. Nii.... seitsmekümnesed vast. Käest kinni, mõlemal ilmselt puusad natuke haiged. Mehel seljakott ja selle küljes ripnemas kaks karvast loomaga võtmehoidjat. Läksid. Vaatasin neid veel, kui buss ümber nurga keeras. Nii....
Friday, August 2, 2013
Kaks nädalat veel
ja siis lendan koju. Ma olen ikka eriline jänes! Nagu siiatulekut, kardan ma ka kojuminekut. Või, noh, kartmine pole vist ikka õige sõna. Siinne maailm pole ju nagu reaalne. Kui vastutus pole käega katsutav, siis seda nagu polekski.
Tegelikult vastutame me ka tudengitena siin oma tegude eest - kui ma jätan midagi kahe silma vahele, täidan oma ülesannet lohakalt või jätan midagi märkimata, sõltuvad sellest teised elud.
Tänasest linnusajust oli üks külmikusse lükatud ja üks oli nii roiskunud, et see visati lihtsalt minema - see oli üks kolmest selles DW... toodutest. Niigi jäi kaks lindu ühest ja kaks teisest kolooniast. Noored rästad. Seal oli igasuguseid asju.
Mäger oli selline väiksekene. Tavapäraste leidudega, mis tekivad autoga kokkupuutest. Pealelõunaks toodi veel nooruke hiirleemur ja 1988. a. väljalase ühest suuremast mustavalgekirjust leemurist - eestikeelset nime ma ei leidnud - aga selline: http://en.wikipedia.org/wiki/Black-and-white_ruffed_lemur. Väga mõnusa olemisega asi. Ja siis üks leeguan - siuke pisemat sorti - nii 70 g ringis. Kuna pealelõunaks olime jäänud tudengitest ainult mina ja veel üks suhteliselt kehkenpüks noormees, kes tegelikult on aru saanud, et on siiani õppimisele natuke vähe tähelepanu pööranud ja üritab seda nüüd tasa teha. See on tegelikult väga hea, sest ta küsib igasuguseid asju, mida kõik võib-olla ei julgeks. Ja siis on vahel lihtsalt hea meel tõdeda, et: "Oh, SEDA asja ma teadsin!" Temaga on varem juttu olnud ilma jalgadeta asjadest ja ta pole ka neist eriti vaimustuses. Igal juhul ta käsutati mulle appi. Noh, ma üritasin pintsettidega hakkama saada. Õnneks polnud sellel tegelasel siukest harulist keelt. Kuna tegelane oli suhteliselt väike ja teda polnud väga võimalik kuskile laua külge fikseerida, siis võttis noormees ennast kokku ja hoidis asja laual kinni kuni ma nüsisin. Väga tubli, ma ütleksin! Mulle meeldis ka, et mul oli konkreetne põhjus selle looma puudutamisel kindaid kasutada. Märkimata, et ma tolle suurema leemuri saba nühkisin küll igatpidi ilma kinnasteta.
Igatahes sai see vaene väike konnake ka lõigutud ja asjad selleks nädalaks ühele poole.
Kuna täna on selline soojavõitu ilm - kell hakkab üheksa õhtul saama aga väljas on ikka veel 31 kraadi sooja ja kõik niriseb - siis olid mul jälle vahetusriided kaasas ja koolist äratulles otsustasin siis minna ja vaadata, kas teiselt poolt vetkompleksi saab sinna eile avastatud bussipeatusesse. Jätsin tähelepanuta siinse maa eripära. Kanalid. Loomulikult oli üks mul ristipõiki ees ja teisel pool seda bussipeatus. Noh, ilmselt pole mul vähemalt hetkel südameprobleeme või pole nad nii tõsised, et umbes kolmveerandtunnine jalgsirännak päikeses ja jummal-teab-kui-kõrges-temperatuuris mind kuidagi mõjutanud oleks. Noh, olin veepudeli ettenägelikult koolis täis pannud. Muide, sinne kraanivesi kõlbab väga hästi juua.
Marssisin siis jälle kõikide ringidega tagasi. Vahepeal nägin küll lohutuseks natuke lähemalt elusaid hobuseid.
Õhtune arvutiasjatamine on möödunud nirinal. Kuskil küll müristab nagu juba natuke. Homseks peaks temperatuur normaalsemaks saama.
Plaanis on loomaaed.
Tegelikult vastutame me ka tudengitena siin oma tegude eest - kui ma jätan midagi kahe silma vahele, täidan oma ülesannet lohakalt või jätan midagi märkimata, sõltuvad sellest teised elud.
Tänasest linnusajust oli üks külmikusse lükatud ja üks oli nii roiskunud, et see visati lihtsalt minema - see oli üks kolmest selles DW... toodutest. Niigi jäi kaks lindu ühest ja kaks teisest kolooniast. Noored rästad. Seal oli igasuguseid asju.
Mäger oli selline väiksekene. Tavapäraste leidudega, mis tekivad autoga kokkupuutest. Pealelõunaks toodi veel nooruke hiirleemur ja 1988. a. väljalase ühest suuremast mustavalgekirjust leemurist - eestikeelset nime ma ei leidnud - aga selline: http://en.wikipedia.org/wiki/Black-and-white_ruffed_lemur. Väga mõnusa olemisega asi. Ja siis üks leeguan - siuke pisemat sorti - nii 70 g ringis. Kuna pealelõunaks olime jäänud tudengitest ainult mina ja veel üks suhteliselt kehkenpüks noormees, kes tegelikult on aru saanud, et on siiani õppimisele natuke vähe tähelepanu pööranud ja üritab seda nüüd tasa teha. See on tegelikult väga hea, sest ta küsib igasuguseid asju, mida kõik võib-olla ei julgeks. Ja siis on vahel lihtsalt hea meel tõdeda, et: "Oh, SEDA asja ma teadsin!" Temaga on varem juttu olnud ilma jalgadeta asjadest ja ta pole ka neist eriti vaimustuses. Igal juhul ta käsutati mulle appi. Noh, ma üritasin pintsettidega hakkama saada. Õnneks polnud sellel tegelasel siukest harulist keelt. Kuna tegelane oli suhteliselt väike ja teda polnud väga võimalik kuskile laua külge fikseerida, siis võttis noormees ennast kokku ja hoidis asja laual kinni kuni ma nüsisin. Väga tubli, ma ütleksin! Mulle meeldis ka, et mul oli konkreetne põhjus selle looma puudutamisel kindaid kasutada. Märkimata, et ma tolle suurema leemuri saba nühkisin küll igatpidi ilma kinnasteta.
Igatahes sai see vaene väike konnake ka lõigutud ja asjad selleks nädalaks ühele poole.
Kuna täna on selline soojavõitu ilm - kell hakkab üheksa õhtul saama aga väljas on ikka veel 31 kraadi sooja ja kõik niriseb - siis olid mul jälle vahetusriided kaasas ja koolist äratulles otsustasin siis minna ja vaadata, kas teiselt poolt vetkompleksi saab sinna eile avastatud bussipeatusesse. Jätsin tähelepanuta siinse maa eripära. Kanalid. Loomulikult oli üks mul ristipõiki ees ja teisel pool seda bussipeatus. Noh, ilmselt pole mul vähemalt hetkel südameprobleeme või pole nad nii tõsised, et umbes kolmveerandtunnine jalgsirännak päikeses ja jummal-teab-kui-kõrges-temperatuuris mind kuidagi mõjutanud oleks. Noh, olin veepudeli ettenägelikult koolis täis pannud. Muide, sinne kraanivesi kõlbab väga hästi juua.
Marssisin siis jälle kõikide ringidega tagasi. Vahepeal nägin küll lohutuseks natuke lähemalt elusaid hobuseid.
Õhtune arvutiasjatamine on möödunud nirinal. Kuskil küll müristab nagu juba natuke. Homseks peaks temperatuur normaalsemaks saama.
Plaanis on loomaaed.
Thursday, August 1, 2013
Neljas neljapäev
Ei ole näljapäev - mõtlesin just, et saan siin süüa niipalju makarone kui just tahan. Lillkapsast vahele ja...
Täna on jälle siuke soojem ilm - kuskil 27 kanti, ma arvan. Homseks lubatakase 33. Noh, nagu ma tean, on homseks juba kuus linnukest ja mäger ning kaks tudengit vähem, seega tuleb ilmselt tegus päev. Ja Nynke juhendab! :)
Täna oli kalapäev selles mõttes et peale hommikusi ettekandeid jne oli meil ainult üks tudengi toodud kala. Hõbekogerr tema enda tiigist. Teadmata vanuses ja ega me sealt suurt selgust ei saanud sest kalatarku siin momendil polnud.
aga hommik algas vara nagu neljapäev ikka. Võrreldes eelmise nädalaga on päike hakanud tõusma ühe puuudesalu võrra lõuna poolt. Jube! Noh pilt ise küll mitte aga fakt kui selline....
Jänest ei näinud, nägin pardi tagumikku. Ülejäänu temast oli vee all. Noh, kõik ei ole siin nii külalislahked, eksole.
Hommikune slaidiquiz oli Carlose koostatud ja seedetraktist. Tundsin jälle osad asjad ära. Palju oli koera ja kassi aga seekord see mind ei aidanud sest patoloogiad olid väääga spetsiifilised.
Ettekanded said tehtud ja siis läksime kala kallale.
Suures saalis oli kari põrsaid ja üks westie kopsufibroosiga. See oli iseenesest huvitav. Muidugi oli see jube armas tegelane...
Pealelõunal lõiguti siis neid pringeid, mis juba paar päeva tagasi kliinikusse oli toodud. Sellega tegeleb siis Lineke ainult. Nagu ka hüljestega. Ma ei jälginud väga pingsalt.
Pealelõunane slaidivaatlus, mis oli lubatud, jäi ära kuna seda teha lubanud tudeng olevat selle ära unustanud. Hmmmm... Tänu sellele sain kolmveerand tundi bussi oodata, ühe korra niisama edasi-tagasi sõita ja võib-olla avastasin uue koolitee. Homme hommikul proovin.
Täna on jälle siuke soojem ilm - kuskil 27 kanti, ma arvan. Homseks lubatakase 33. Noh, nagu ma tean, on homseks juba kuus linnukest ja mäger ning kaks tudengit vähem, seega tuleb ilmselt tegus päev. Ja Nynke juhendab! :)
Täna oli kalapäev selles mõttes et peale hommikusi ettekandeid jne oli meil ainult üks tudengi toodud kala. Hõbekogerr tema enda tiigist. Teadmata vanuses ja ega me sealt suurt selgust ei saanud sest kalatarku siin momendil polnud.
aga hommik algas vara nagu neljapäev ikka. Võrreldes eelmise nädalaga on päike hakanud tõusma ühe puuudesalu võrra lõuna poolt. Jube! Noh pilt ise küll mitte aga fakt kui selline....
Hommikune slaidiquiz oli Carlose koostatud ja seedetraktist. Tundsin jälle osad asjad ära. Palju oli koera ja kassi aga seekord see mind ei aidanud sest patoloogiad olid väääga spetsiifilised.
Ettekanded said tehtud ja siis läksime kala kallale.
Suures saalis oli kari põrsaid ja üks westie kopsufibroosiga. See oli iseenesest huvitav. Muidugi oli see jube armas tegelane...
Pealelõunal lõiguti siis neid pringeid, mis juba paar päeva tagasi kliinikusse oli toodud. Sellega tegeleb siis Lineke ainult. Nagu ka hüljestega. Ma ei jälginud väga pingsalt.
Pealelõunane slaidivaatlus, mis oli lubatud, jäi ära kuna seda teha lubanud tudeng olevat selle ära unustanud. Hmmmm... Tänu sellele sain kolmveerand tundi bussi oodata, ühe korra niisama edasi-tagasi sõita ja võib-olla avastasin uue koolitee. Homme hommikul proovin.
Subscribe to:
Posts (Atom)