Veel viis nädalat....

Üks asi, millega ma siin ikka alt lähen, on see, et ka bussi peab peatama, kui tahad peale mnna ja ukse pead ise lahti tegema nii peale- kui maharonides. Ükskord sõitis õige buss minust lihtsalt peatumata mööda. Õnneks on  keskmine intervall siin kümme minutit.
Täna oli valida algul mara - ma ei tea, kas eesti keeles on see ka nii - noh, see suur merisigalane - leemuri ja siis mingi pikasarvelise veise vasika vahel. Sulandusin algul leemurinokkijate gruppi. Siis toodi Jaapani kurg. Ja päeva lõpuks hallhüljes. Viimane oli küll juba paar päeva surnud olnud.... Haises nagu roiskuv kala ikka. Aaa... mingi 11-grammine lind oli ka. 
Kure sain nn endale. St et pean temast ka järgmisel neljapäeval ettekande tegema. Kuna meil on üks portugali resident, siis käivad kõik ettekanded inglise keeles. Kure sees oli päris huvitavaid asju. Pärast pidin selle saatnud loomaarstile tagasi helistama ja teatama leidudest. Nõu ei tohi anda - pead vaid rääkima, mida nägid.
Ma saan nüüd kätte kogu sauna selle eest, et olen igati ignoreerinud parasitoloogiat, linde, igasuguseid imelikke asju jne.
Aga ise ma siia ronisin.
Küsisin, kes saadab lahangule auto alla jäänud loomi - selleks on igasuguseid riiklikke ja vabatahtlikke programme. Ka maaomanikud jne. Niisama tee ääres vedelevat suvalist auto alla jäänud elukat ei tooda. Kalliks läheb. Kusjuures see minu kurg oli ka eraomandusest. Neil eelmisel aastal oli mitu tibu surnud süngamuste nakkustega - mäletate seda kelmikat hingetoruussi, kelle kohta mulle jäi meelde ainult üks lause - on pidevas kopulatsiooniasendis :) Ja siis nad tahtsid nüüd teada, kas jälle. Süngamust me ei leidnud, küll aga igasuguseid Eimeriaid. Ja terveid kohti väga polnudki.
Need loomad, keda me tükeldame, näevad tihti väga lahedad välja. Nagu näiteks see leemur või too lumekakk - jube nunnud. Pärastine pole muidugi enam nii armas... Sellest lagunevast hülgest oli lihtsalt kahju.
Juhendaja lubas mulle helistada, kui nädalavahetusel mingi huvitav või kiireloomuline asi peaks sisse tulema. Ütlesin, et niikuinii ma ei lähe sel nädalavahetusel kuskile kaugemale. Samuti lubas ta mulle hankida mingi loomaaia pääsme - neid on siin ju niiiiiii palju. Noh, ikka korraliku, suure loomaaia oma. Ma pean ainult ütlema, millal ma minna tahan.
Täna nägin turu kokkupanemist. Homme lähen uurin, kas seal mingit asjalikku kaupa ka on - noh, tooks kotitäie kartuleid jne.
Ma olen äärmiselt vilets šoppaja - miljonitel poodidel siin on igasugused allahindlused ja mina käin neist külma kõhuga mööda.
Tegelikult on hea nii vanana kuskile õppima sõita - saad pühenduda ainult õppimisele. Ei kõiguta sind kenad meestudengid - nende seltskonna jätan suurima rahuga teistele naistudengitele. Ma ainult ei mäleta et meil Tartus keegi ühikates niimoodi öösel lärmanud oleks - noh üksikuid hõikeid ju oli aga seda, et iga natukese aja tagant keegi kuskil röögiks, seda vast küll polnud. Või ei mäleta ma enam üksikasju. Ma imestan, et keegi sellistele lihtsalt peksa ei anna. Muidugi võin ma ju minna ja seda teha...

Neljapäev

Tänane saak oli selles mõtes kesine, et ohvreid oli ainult kaks - pisike nahkhiir ja lumekakk. See viimane oli tõeline iludus - mingist loomaaiast, siin kohalikust. Emane, 7-aastane lind. Neerupuudulikkusega. No sealt sai igasugust materjali. Mõned kärbsemunad maost, täid sulgedest, igasuguseid tükke siia ja sinna.
Sain jälle oma noori kolleege harida. Et miks tekib neerupuudulikkuse korral südame vatsakeste laienemine jne. Noh....
Hommikul pildistasin meie kanali pardipere. Kui nende juures seisma jäin, lasi üks täiskasvanutest tõelise alarmi lahti. Ma ei saanudki aru, kas hoiatuseks poegadele või kutsus neid ligi, et ehk antakse süüa.

Mind kohe huvitab, et mis sorti pardid need on. Teisel poole silda on pesakod sinikaelu. 

Veel sõidan iga päev mööda lamba- ja lehmakarjast - ju nad on mingid ülikooli loomad sest nad on üsna teaduslinnaku külje all. Nende pildistamiseks pidin poolteist peatusevahe jalgsi tagasi tulema enne kui bussi peale läksin.

Hommikul külitasid nad selle suure maja all, kus tavaliselt on parkla. Päris naljakas.
Ja siis sain teha pildi sellest suurest teekannust:

Natuke keerutasin täna jälle ringi - käisin otsimas sünnipäevakaarti. Siis otsustasin sealtsamast osta ära planeeritud hapukoore - ma ei mäletanud enam, kuidas see asi kohalikus keeles kõlab, aga rasvaprotsendi järgi peaks olema õige asi. Ja nii ma siis vaatasin seal veel ringi ning väljusin miskitmoodi keskuse vastasküljest. Noh, väike jalutuskäik ei teinud paha. Muidu olekski täna väga vähe seda saanud.

Minu jaoks on sellel, et Eestis ka nüüd euro käibel on, kaks positiivset omadust - esiteks ei pea kuskile mujale riiki sõites raha vahetama, et seda siis pärast jälle tagasi vahetama hakata, ja teiseks on võimalik koduseid hindu kohapealsetega võrrelda vahepealseid arvutusi tegemata.  Näiteks, kui sa ikka näed, et poes pakutakse korralikku, oma kahekilost lillkapsast 69 senti tükk, siis pole kahtlustki, mis teha tuleb. Ja kui šokolaadi kilohind on alla kuue euro, siis on see ODAV!

Täna koolist tulles kuulsin ühe maja aknast koera niuksumist ja vingumist. Ma oleks peaaegu sealt sisse roninud....

Oeh... Hommikul   nägin üht koera - sellist segaverelise retriiveri moodi olevust rihma tirimas. Ma ei tea, kas see oligi lihtsalt selline koer või on asi lihtsalt jahedamas ilmas - siiani olen näinud kõiki tüdinud näoga piinliku täpsuse ja rahuga rihma otsas liikumas.

Esimesel päeval bussis kuulsin kass näugumist - ilmne vihje selle kohta, et sõidad loomakliiniku suunas :)

Ja ükspäev bussi oodates võttis päris mitu sekundit aega taipamine, miks ma ühte autot tükk aega jõllitan. Tegemist oli Fusioniga! Siukese sinisega, millist ma veel kunagi näinud polnud. See seisis valgusfoori taga. Oleks tahtnud seda kohe pildistama minna aga ma kahtlen, kas juht oleks suuutnud mind mõista.

Liikluskorraldus on siin imeline! Tänavad tunduvad kitsad aga sinna peavad ära mahtuma peale autode ja jalakäijate jaoks mõeldud ruumi ka jalrattarajad - ka mitmesuunalised. Pidevalt meenutab mõni hetk saja aasta tagust reisi Amsterdami kolleegiga, keda pidevalt pidi jalgrataste eest ära tirima. Kui ei ole harjunud nii paljudega, siis ei oska neist hoiduda.

Ei olnud boad!!!!

Kõigil tänastel ohvritel olid kenasti jalad all.
Hommikul tundus ilm soojem kui teistel hommikutel aga pealelõunal kui juhtusin aknast välja vaatama, oli päike kuskile kadunud.
Täna saime kõik ise urgitseda. Kuna siiani oleme pisikeste linnukestega tegelenud, siis valisin mingi beebikana - noh, mingi paarinädalane. Teised valikud olid 19-aastane pelikan, mingi iibis, kes juba lahtilõikamata meenutas punast ja verist lihakäntsakat, siis veel mingi linnuke, ja nahkhiir kuskilt Maastrichti lähedalt asuvatest kooobastest.
Kuna mu partner pidi varem lahkuma, jäi ka protokoll minu koostada. Tegin seda vast paar tundi. Abiks igasugused sõnastikud. Sain selle veidi aega tagasi ka kommentaaridega tagasi ja ma ütleks, et päris hea, arvstades, et ma pole seni ühtegi teinud ega isegi mitte valmis kujul näinud.
Kuna tahtsin minna läbi Summer School Office`ist, arvasin, et olen peale seda lingvistilist ponnistust piisavalt omadega läbi ja tulin tulema.
Ahjaa - esimest korda täna ei teinud ma minnes ega tulles ühtki liigset ringi ja ainult hommikul keerasin korraks koridoris valele poole. Kolmas päev - pole paha!
Offississe läksin küsima, et kui ma tahan nüüd lasta telefonilaadija endale saata, et kas ma siis võin selle sinna adresseerida ja ühtlasi küsida postkontori kohta. Eile käisin suure maja ust katsumas, mis mulle juba pühapäeval silma jäi.  Siis oli seal muidugi vaikne. Sama vaikne ka paraku eile kella viie ajal. Päris kinni ja tühi.
Sain juhtnöörid ja läksin esmalt uurima, kust saab marke ning siis, kui palju maksab kõige lihtsam ja odavam telefon. Ma tean, et see oli siuke üleliigne ost aga tegi mu väga rõõmsaks, sest esiteks leidsin vajamineva juba teisest poest, onu sai minu soovist väga hästi aru, isegi mitte kõige odavam aga Nokia, maksis ainult alla 22 €, LAADIJAGA! ja kõige tipuks aktsepteeis süsteem mu Visa kaarti! Tormasin tagasi Ohvississe ja võtsin sealt SIM-kaardi ka. Täiesti õnnestunud asjaajamine!
Sain pika sudimise peale isegi telefoni lahti, et SIM-kaart paigaldada. Siis meenusmulle, et nende tagakülje avamisega on alatti üks häda. Ja ise ma itsitasin, et mul on nüüd järgmiseks kahekümneks aastaks ka üks varupensionäritelefon.
Minu igapäevateekonnal on üks vaateaken:

Õnneks ei ole üks nendest musta värvi.

Homne päev peaks olema selline teoreetilisem - keegi peaks tegema ettekandeid ja siis peaks olema mingi histoloogiaseminar. Aga kui ikka laipu on, siis saab vast nokitseda ka!

Teine päev

Väsinu aga mitte nii exhausted. Isegi rahulolev.
Otsustasin täna proovida leida teist võimalikku bussikombinatsiooni. Õnnestus. Leidsin üles ka lõunapoolse bussiterminali. Raudteejaama ümbruses, ja mujal ka, käib suur teeremont ja kogu liiklus ei vasta just linnaplaanil kujutatule. Aga kõik aitavad ilusti, kui neilt midagi küsida ja mul on savi, mis nad minust edasi mõtlevad.
Päev algas kahe loomaaiast toodud linnu ja ühe auto alla jäänud mägraga. See viimane oli küll armas. Siukesed mõnusad käpad ja....  Ma ei tea küll, kes näiteks suunab lahangule sellise looma. Eks ma uurin. Mina protokollisin Rood Buuli :D lahtilõhkumist algosakesteks. Ma ei tea, mis lind see on. Mingi pisike. Kaal 30,6 g märjana - suled tuleb enne lahkamist täitsa märjaks teha, et õhku ei satuks suletolmu ja igasugguseid haigusetekitajaid koos sellega! Kõrvallaual töödeldavat parti piilusin ka. Pärast vaatame niikuinii kõik juhud kõik üle ja räägime selgeks.
Pealelõuna pühendasin eneseharimisele. Tuletasin meelde linnu anatoomiat - no olgem aus - kesse sellesse tõsiselt suhtunud on! Vaatasin üle ka hulga histoloogilisi preparaate.
Ma olen siin siuke imelik asi. Juhendaja laskis kogu osakonna listi minu tutvustuse ja esimesel päeval käis ja näitas mu kõigile ette ka - jummel - oleks mulle ükski nimi meelde jäänud! Tegutsen koos tudengitega aga riietehoid on arstide ja muu staffiga koos - sinna tudengeid ei lasta. Kohviruumi jagan ka just tähtsamate ninadega - tudengitel on vist oma aga kuna ma ei tea, kas neil on ka kohviautomaat, siis ma pole selle vastu huvi tundnud. Aga see on nii armas, kuidas tudengid minu käest nõu küsivad ja kui keisse läbi arutame, siis põhjuseid ja võimalikke lahedusi välja pakume, siis vaadatakse ikka minu otsa kui keegi midagi öelda eioska. Nemad teavad jälle ülihästi kohalikke parasiite ja muid olusid. Mingis loomaaias siin - neid on Hollandis mitu!  NB! Neil on 10 000 ruutkilomeetrit vähem maad aga mitu loomaaeda! - on migis teatud koloonias lindudel mingid huvitavad troopilised parasiidid.
Tulema asutasin ennast veidi varem seekord. Otsustasin pangaautomaati otsida ja postkontorit jne. Siin pannakse ju kõik kella kuue-seitsme ajal kinni. Suuremad supermarketid on kauem.
Võtsin sularaha välja ja tundsin ennast kohe rikkana. Ostsin kaks õuna. Eks ma laristan niikaua kuni julgen vaadata, kui palju see sularaha väljavõtmine võõrast pangast mulle maksma läks.
Bussisõit on ikka jube kallis. Mul on küll kahenädalane suveülikoolilapse pilet, mis maksis 28 € - see pidi mingi eriti hea diil olema - eks nad koorivad, mis saavad vaesekestelt teadmatutelt - aga kuna ma olen siin kauem, siis tuleb neid väljaminekuid korrata. Saatke, palun, korraks neile siia Edgar - tasuta ühistransport on ikka tore asi küll. Eriti kui oled sunnitud seda kasutama. Teine variant on osta kasutatud jalgratas, mille saab pärast jälle tagasi müüa. Naabertoa ameeriklane täna just seda tegi - ka tema on siin kuueks nädalaks, maksis 95 € ja saab selle tagasi müües 40 €. Tuleb odavam. Aga ma ei julgeks siin ei auto ega rattaga sõita. Liiklus on väga tihe ja kuidagi eriti sujuv ning rahulik. Ma tunnen ennast bussis turvalisemalt. Need käivad tihti ja bussijuht ütleb igal hommikul kõigile: "Tere hommikust!" :)
Aga neid rätsepakostüümides daame jalgratastel ja ülikondades professoreid on ikka lahe vaadata!
Mul on hea meel, et nägin seda tühja pühapäevahommikust linna ja nüüd näen iga päev tipptunnilinna ka. Nii hommikul kui õhtul. Ka täna tegin väikse linnatiiru.

Kõik tänavakohvikud on rahvast täis - keegi nagu ei kiirustaks koju süüa tegema ega koristama. Tõsi, ma pole nendes kohvikutes näinud neid paljulapselisi moslemiperekondi.
Meie maja näeb välja selline:

Ma olen tükk aega mõelnud, et kuidas ma seda seletan aga kui maja fasaadi vaadata, siis vast saab aru, et siin on rõdud erinevate vahedega. Kuigi minu tuba on kolmandal korrusel kirjade järgi, on see tegelikult kõrgemal. Sissekäik on rõdult. See viib, noh, umbes nagu Tartus Tornis, boksi ja täpsemalt selle nullkorrusele. Boksi siseselt on nullkorrusel, st sellel, kus minu tuba näiteks on, ka köök ja kaks tuba ning pesumasinaruum. Ning siuke trepikoda, kust viib trepp alla -1 korrusele, kus on vist neli tuba ja ilmselt veel midagi, mis on meie korrusel pesumasinatoa asemel, ning üles - pluss 1 korrusele, kus on ka duširuum ja wc. Trepid on siukesed kitsad ja ilmselgelt tahavad kainet ja väga ärksat pead, et neil liikuda. Ma ei tea - võib-olla ma peaksin ikka evakuatsiooniplaani pildistama....
Kui ma nüüd Hollandi keelest õigesti aru sain, siis on homme oodata üht ilma jalgadeta asja. Ma igaks juhuks ei täpsustanud, saan ühe öö ehk veel rahulikult magada. Aga jutt võis olla boast....
Püüan sellele mitte mõelda ja sätin ennast magama.

Issand millesse ma ennast mässinud olen!

Tänane päev.... oli.... noh, pehmelt öeldes väga väsitav. Magada sain küll piisavalt. Isegi nende sünteetiliste kooga ja möögaga või mis nad nüüd olidki... Hommikul vaatas päike aknast sisse. Tõuin ilmselt kõige varem nagu ikka ja sättisin ennast aegsasti minekule. Meie maja juures kanalis elavad pardid. On sinikaelad ja siis mingid mustad, heleda nokaga asjandused ka. Osad on ilmselt pojad sest nad on ehk natuke väiksemad mõnedest, kellele nad kriunudes järele ujuvad ja midagi norivad. Vaatsin neid tükk aega sest bussi tulekuni oli sel hetkel 9 minutit - siin on peatustes selline elektrooniline tabloo, mis näitab, milline number ja mitme minuti pärast tuleb. Väga mugav.
Leidsin linnas üles ka teise bussi peatuse, millele ümber pidin istuma - on ju palju loodetud, et meditsiini- ja veterinaariaga tegelevad asutused asuksid keset linna - ikka teises linna servas. Bussis oli päris palju rahvast. Aga need jalgratturite hordid, mis punase tule taga ootavad, on ikka omaette vaatamisväärsus!
Jõudsin õigesse kohta ja leidsin ka õige maja esimese korraga üles. Tegin ainult õige pisikese ringi ümber ühe teise mitte väga väikese maja.
Minu üllatuseks ei liikunud selles suunas tudengite hordid. Kuna mul oli palutud kohal olla 8:15-8:30, mina astusin uksest sisse umbes 8:18, siis mõtlesin, et esimene päev, võib-olla ei jõuua kõik õigeks ajaks jne. Paraku ei teadnud ka valvelauas istuv turvamees, kes meenutas Doni "Kolmandas kivis päikesest", kuhu ma peaksin minema ja kellega kokku saama. Kirjas , mille olin instruktsioonidega saanud, polnud ka ühtki nime, ainult märge kursuse juhendajalt, et tema tuleb kolmapäeval. Õnneks olid kõik kole abivalmid ja ilmselt tegelikult tahtsid minust lahti saada ning helistasid igale poole, mille kohta ma vihjeid suutsin pakkuda. Juba neljanda või viienda kõne jooksul muutus "Doni" nägu selgemaks ja juba paari kõne pärast oli ta suutnud kedagi veenda mulle vastu tulema. Tuligi. Aga ega tema ka asjast midagi teadnud. Õnneks majakoridorides liikudes nägi ta selja tagant kedagi, kes ehk pidanuks asjast midagi teadma. Noh, tema siis teadiski ja võttis mind oma juhtimise alla. Dr. Ijsje Jooske :) Perekonnanimes ma pole nii kindel aga eesnimi jäi kindlasti õigesti meelde:)
Noh, ja siis läks lahti...... Ringkäik kogu.... ma ei tea, kuidas seda nimetada.... lahkamisosakonnas(?!), sain kitli ja kummikud, millega siseneda sellele alale, kus protseduurid ja presentatsioonid ja kõik see tegelik töö käib. Sisse astudes oli seal just üks vasikas jalgupidi laua kohale tõmmatud. Rõõmustasin juba, et näe, ometi midagi tuttavat, aga vara! Ühinesin tudengitega, kellest üks on viimase aasta resident. Teised siukesed nagu tudengid ikka. Küsisin arglikult, et kas ma olen ainuke. Sain vastuseks, et sellest suvekursuselt jah. Imestasin, et kuidas rohkem ei ole, sest eelmisel aastal sai see kursus esimesena täis. Selle peale öeldi, et nad võtavadki ainult kaks kuni kolm kohta. o)
Paari tunni pärast sai protseduurireeglite tutvustamine läbi ja järgnes lahhkamine. Mingi lind. Suuruse saate tuletada kaalu järgi - 26,6 g. Kui ma omal ajal arvasin, et ultraheliuuringut tehes peab hea ettekujutusvõime olema, siis siin läks seda ka kõvasti vaja.
Kõik blanketid on muidugi hollandikeelsed. Aga enamusest ma saan aru. Protokoll tuleb kanda arvutisse, kuhu hiljem lisanduvad histoloogilised andmed. No lindude anatoomiast ei mäleta ma küll tuhkagi! Meenus ainult, kuidas ma praeks ostetud kana peal seda anatoomiat õppisin. Siseelundite koha pealt jäi see siis ju nõrgaks. Ja on seda siiani. Olen kõikidest lindude haigustest ka silmad lihtsalt mööda suunanud kuna seda pole ju vaja olnud. Nädsa nüüd!
Vahepeal oli kohvipaus. Tabasin ühe momendi, kus seal ruumis parajasti kedagi polnud: :)

Pudelid on täis, muidugi.
Üldiselt pealelõunal tempo langes ja muutus selliseks esimese päeva olemiseks - ma ei suutnud kogu aeg kummikutes olla ja üritasin vahepeal kohviruumis seal olevaid ajakirju lugemas käia. Juba neljandal korral ei astunud ma valesse riietusruumi. Ja nende pisikeste ja eksootiliste loomade lahanguruumi läksin ka juba ilma ringideta kohale. Päris täpselt veel ei tea, mida sa teha võid, saad ja tohid, kus mis täpselt asub jne.
Homme hommikul peaks olema üks ettekanne, siis mingi lahkamine, siis selle arutamine arstiga ja siis pealelõunal jälle lahkamised vastavalt sellele, kui palju keda ja mida tuleb ja saadetakse. Homme saab igaüks endale oma laiba, nagu ma aru sain.  Täna nokerdasime kõik selle linnukese kallal.
Tagasi ühikasse sõites nägin Royal Caninii autot! Natuke tesitsuguste piltidega kui meil Eestis.
On selgunud, et Visa kaardiga ei saa siin peaaegu kuskil maksta. Täna, kuna tahtsin natuke midagi värket ja juua, lugesin oma eurosente, arvutasin hindu ja otsisin koos kaheksalapseliste mosleminaistega odavamaid kaupu.
Ühikasse jõudes oli mu ainuke soov midagi sooja süüa - kaks päeva oli möödunud nelja võileiva abil nii et ma juba kujutasin ette, kuidas mu magu mind kurja pilguga vaatab. Köögist avastasin kaks naabrit, kes olid eriti heas tujus kuna neil oli olnud tore päev. Hea, et kellelgi! Ja siis tuli kolmas, kes meie vestlust kuulas - mu käest küsiti just, mis keeles ma veel räägin - küsis minult omakorda: "Puhutko suomea?" Issake! Mul võttis paar sekundid aega ümberlülitamine. Aga soome keel kõlas nagu eesti keel siin!
Neelasin oma improviseeritud supi alla ja tulin oma tuppa. Teised läksid enamus mingile kokkusaamisele, kus free drinke pakutakse. No mina ei jaksa! Ei saa nii vanalt enam kõike endale lubada!

Kohal!

Siin ma siis nüüd olen.
Unega võideldes sai lennatud kaks tundi ja viis minutit. Ma küll ei uurinud enne lennukit eriti hoolega - seda nägin, et Eesti Õhu bombardieriga oli tegu - aga migit õppesõidumärki ma ei näinud. Maandumine oli mu elu hirmsaim. Ma loodan. Mürts! Ja siis siuke pidurdus, et kõik lendasid. See äratas korralikult muidugi üles.
Seda, et minu tuleku puhuks jälle Schipholi rongijaam remondis on, teadsin seekord ette. Ja ma saan täitsa aru, mida see onu seal ruuporis kähiseb! Ikka kasu sellest hollandi keele õppimisest!
Aga leidsin üles remondiks käima pandud bussid ja jõudsin ka õiesse rongijaama - jälle suuresti tänu keeleoskusele - ja rongi pealt ka õiges kohas maha. Kodutöö oli tehtud ja teadsin, kuhupoole astuma hakata. Naljakas on ärgata hommikul - noh, hea küll, väga vara küll, kuid siiski - kodus ja jõuda pühapäeva hommikusöögiks Utrechti :) Noh, me oleme siin talveajas ju. Kolmveerand kümme kohaliuku aja järgi olin offissi ukse taga. See avati kell 12.... Koos minuga oli seal veel kolm inimest, kellest üks on mu naabertoas. JAAAAAAA, MAOLEN ÜKSI TOAS!!!!!!! WC-d, kööki, pesumasina, tolmuimejat jne jagan küll .... vist kümne (?) inimesega aga mul on oma tuba! Koridorid ja maja ise näeb välja küll nagu Betton enne remonti aga tuba on suhteliselt puhas ja avar. Ja valge. Paigutasin oma asjad kappi ja riiulitesse - kuus nädalat tundub hirmus aeg....
Hollandlastel on vahemaadest ikka oma arusaamine. Einestasin Subways - olin maha jätnud oma võileivad, telefonilaadija ja .. noh, praegu rohkem ei oska nimetada - ja küsisin sealt täpset asukohta aadressi järgi, kuhu pidin minema. Neiu näitas lahkelt ja arvas, et umbes viis minutit. See oli kvartali kaugusel...
Käed on mul ilmselt juba tükk maad pikemad, sest 21 kg kohvrit on ikka VÄGA raske mööda munakiviteed enda järele vedada. Ja millegipärast pole see linn nii lame mdagi, nagu üldiselt Hollandit reklaamitakse. Põldudel on ikka hirmus palju loomi - hobuseid, lehmi, lambaid.  Peaks neile siia Laari saatma. Muide, mingid lahedad valged lehmad on - kindlasti mingi peen tõug.... Ja muidugi, jalgrattad - sellega sõidetakse pühapäeva hommikul kirikusse, turule, sõidavad vanad paarid, noored tüdrukud. Jalgrattal on alati ees korv, kuhu asju panna ja ratas ise näeb reeglina välja siuke vanaaegne - "Ukraina" oleks ikka väga peen mudel.
Ja ma sain nüüd aru, miks lubati tekikott kaasa võtta - see on tõesti reklaamkirjadega :) Tekk ise - too duvet - on tehtud leedus ja padi - noh, padja mõõtu see küll välja ei anna - poolas. Mingi väga sünteetiline asi, ma eriti ei julge sinnapoole vaadatagi - kardan, et ajab kratsima. Aga eks ma näe ja tunne.
Kui keskväljakul istusin ja kudusin - noh, mis mul muud teha oli - siis kuulasin kahe tunni jooksul iga veerand tunni tagant kellamänge - kolm kirikut, mu arust ja igaüks püüdis teisi üle trumbata. Ilus tegelikult.
Millegipärast ei taha FB mind siin ära tunda. Eks ma püüa asja uurida.
Üritan nüüd minna ja leida mingi toidupoe moodi asja. Ilm on super! Kohvriga reisides muidugi natuke võttis ka naha märjaks aga ilus on!

 Need on siis minu uued voodikaaslased Gosa ja Mysa. Võib hääldada eestipäraselt - Koosa ja Müüsa.

 

See on siis see tekikott, mille võib koju kaasa võtta. Padjapüür on tavaline, valge ja ilma kirjadeta. Tähelepanelik vaatleja märkab sellist pisikest aga tähtsat detaili, mida ma ka varem just ainult siin, Hollandis, olen kohanud - nimelt on tekikotil seal allservas, kus auk on, siuke lisalapakas, mis takistab tekki kotist lahkumast. Täitsa töötab, mulle meenus.

Ja leidsin sellise sildi - ma ei oska pilte suuremaks ega väiksemaks teha ning ka sellel asuvaid objekte mitte, nii et ikka silmad punni ja lugege välja, mis kirjaga tegu! Neid oli kogu selle mururiba ulatuses - nii paarisaja meetri pikkusel lõigul. Noh, ma hakkan juba natuke igatsema.

Teele!

Õigemini õhku! Eile õhtul röötsutasime koerad korralikult Männikul ära, sõime viimased Eestimaa metsmaasikad ja öise asjadepakkimise ning alumiste naabrite sõbraliku rõduvestluse ning korraliku suitsetamise taustal püüdsin ka tunnikese magada.
Kohver tundus üliraske ja ma olin kindel, et see on oma viiskümmend kilo. Kodune kaal näitas kakskümmend. Usaldasin seda teavet ja lennujaamas kinnitas seda ka siinne pagasikaal.
Taksojuht oli kõike muud kui meeldiv, kõõritas koeri ning vedas ennast lõpuks ka taksost välja. Tegi hirmsat nägu, kui kohvrit pagasnikusse punnitas - see pani mind jälle kaalu õigsuses kahtlema - enne loopis seal koli kokku. Tumedate päikesevarjudega autos tundsin ennast kui kongis.
Lennujaamas lasin ennast lohutuseks oma lemmiklõhnaga üle...
Jaaaa... aga hoolimata mu korralikust laht riietumisest hakkas turvavärav piiksuma! Olin jut kodus mõelnud, et need turvatöötajad lennujaamades kunagi ei naerata. Aga Tallinna lennujaamas naeratavad! Ka see tädi, kes mu läbi katsus. Ise lohutas mu imestunud näo peale, et masin ikka vahel piiksub :) Ma teadsin, et mul polnud põhjust muretseda.
Oeh, ma niiväga tahaks eesseisvad kuus nädalat veeta ilma toanaabrita!